Selle raamatu lugemine edenes
õige vaevaliselt, mitu korda mõtlesin pooleli jätta ja millegi
meelelahutuslikumaga end lõbustada, aga samas … tahtsin nagu teada, kuhu see
tekst õieti jõuab.
Romaani polegi suurt vaja
ulmeromaaniks nimetada, pigem tegeleb see utoopiate uurimisega, püüab leida
(kaaluda?) alternatiivi kapitalismile või teistele teadatuntud
võimusüsteemidele (noh, kommunism kui selline). Ehk siis, kas näiteks anarhism
võiks olla reaalselt töötav ühiskonnavorm (jajah, need teised ühiskonnavormid,
millega peategelane kokku puutub, on ikka sellised teadatuntud ühiskonnad,
seega nende käsitlemine pole just eriliselt uudne – näiteks Maa ehk Terra on
ökokatastroofi järel suures osas eluks kõlbmatu jne, no mis selles üllatavat
on?).
Selle raamatus on vaatluse all
anarhistlik ühiskond, mis on ühe planeedi Kuul juba 170 aastat vastu pidanud
(eks see kõrbeteema meenutab paratamatult Juudi riigi loomist – Šolem Aš!).
Niisugusel taevakehal on elu enam kui raske, ent ühiskond on siiski oma
kokkulepitud vabadustega. Kuid … paratamatult on tekkinud bürokraatia, et seda
ühiskonda ühtsemas voolusängis hoida, ja karta on, et bürokraatiast moodustub
(või on juba moodustunud) nomenklatuur: ehk kõik on võrdsed, aga mõned on
võrdsemad.
Ja see ongi utoopia valukoht. Kui
on anarhism, siis kui palju peaks see olema reglementeeritud. Millises ulatuses
tuleb järgida algset pühakirja (või miks peab olema niisugune pühakiri?); või
tuleks sellele loovamalt läheneda, ehk siis ühiskonna arenedes tuleks ka
pühakirja mugandada (kas 21. sajandi tingimustes on piibel üks-üheselt üle
võetav? Või võiks ikka arvestada uute teadmistega, mis on kaasnenud kasvõi
geeniuuringutega (Richard Dawkins!)?). Raamatu peategelane, „vabatahtlikus
pagenduses“ füüsik püüabki leida seda, mis võiks olla kõige sobivam
ühiskonnavorm neile, kes ihkavad eelkõige võrdsust ja vabadust.
Kuid le Guin ei anna omalt poolt
ühtegi retsepti: need vaidlused või mõttearendused peaks lugeja iseendaga või
siis seltskonnas läbi katsuma ja selgeks mõtlema – kui lugejat üldse eaks
midagi niisugust huvitama.
Ja selline mõtlemisvõimaluste risoom
teebi lõppkokkuvõttes romaani ootamatult võluvaks. Või vastupidi – tänamatuks,
sest meenutab näiteks neid seni väljapääsudeta võimusüsteeme, mille eri
võimalusi on inimkond sajandeid tuimalt läbi teinud. Kuid … ehk on siiski
utoopiaid, mis võikski reaalsuses eksisteerida kauem kui mõned aastad või
aastakümned.
Igati huvitav lugemiskogemus;
põhjalikuma nägemuse leiab siitsamast blogist ingliskeelse raamatu kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar