07 detsember, 2018

Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia (2018)


Selle raamatu lugemine edenes õige vaevaliselt, mitu korda mõtlesin pooleli jätta ja millegi meelelahutuslikumaga end lõbustada, aga samas … tahtsin nagu teada, kuhu see tekst õieti jõuab.

Romaani polegi suurt vaja ulmeromaaniks nimetada, pigem tegeleb see utoopiate uurimisega, püüab leida (kaaluda?) alternatiivi kapitalismile või teistele teadatuntud võimusüsteemidele (noh, kommunism kui selline). Ehk siis, kas näiteks anarhism võiks olla reaalselt töötav ühiskonnavorm (jajah, need teised ühiskonnavormid, millega peategelane kokku puutub, on ikka sellised teadatuntud ühiskonnad, seega nende käsitlemine pole just eriliselt uudne – näiteks Maa ehk Terra on ökokatastroofi järel suures osas eluks kõlbmatu jne, no mis selles üllatavat on?).

Selle raamatus on vaatluse all anarhistlik ühiskond, mis on ühe planeedi Kuul juba 170 aastat vastu pidanud (eks see kõrbeteema meenutab paratamatult Juudi riigi loomist – Šolem Aš!). Niisugusel taevakehal on elu enam kui raske, ent ühiskond on siiski oma kokkulepitud vabadustega. Kuid … paratamatult on tekkinud bürokraatia, et seda ühiskonda ühtsemas voolusängis hoida, ja karta on, et bürokraatiast moodustub (või on juba moodustunud) nomenklatuur: ehk kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad.

Ja see ongi utoopia valukoht. Kui on anarhism, siis kui palju peaks see olema reglementeeritud. Millises ulatuses tuleb järgida algset pühakirja (või miks peab olema niisugune pühakiri?); või tuleks sellele loovamalt läheneda, ehk siis ühiskonna arenedes tuleks ka pühakirja mugandada (kas 21. sajandi tingimustes on piibel üks-üheselt üle võetav? Või võiks ikka arvestada uute teadmistega, mis on kaasnenud kasvõi geeniuuringutega (Richard Dawkins!)?). Raamatu peategelane, „vabatahtlikus pagenduses“ füüsik püüabki leida seda, mis võiks olla kõige sobivam ühiskonnavorm neile, kes ihkavad eelkõige võrdsust ja vabadust.

Kuid le Guin ei anna omalt poolt ühtegi retsepti: need vaidlused või mõttearendused peaks lugeja iseendaga või siis seltskonnas läbi katsuma ja selgeks mõtlema – kui lugejat üldse eaks midagi niisugust huvitama.

Ja selline mõtlemisvõimaluste risoom teebi lõppkokkuvõttes romaani ootamatult võluvaks. Või vastupidi – tänamatuks, sest meenutab näiteks neid seni väljapääsudeta võimusüsteeme, mille eri võimalusi on inimkond sajandeid tuimalt läbi teinud. Kuid … ehk on siiski utoopiaid, mis võikski reaalsuses eksisteerida kauem kui mõned aastad või aastakümned.

Igati huvitav lugemiskogemus; põhjalikuma nägemuse leiab siitsamast blogist ingliskeelse raamatu kohta.


sirp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar