“Selle raamatu eesmärk on tõsta teadlikkust – teadlikkust tõsiasja suhtes, et ateistiks olemine on realistlik ja julge ning suurepärane pürgimus. Sinust võib saada ateist, kes on õnnelik, tasakaalukas, moraalselt kõlbeline ning vaimselt rahulolev.” (lk 11)
Jumalat ei ole ja pole olnud. Eestis selline täppisteave just suuremat meeleliigutust ei peaks tekitama, aga mujal ehk küll. See raamat pole tõsiusklikele, sest, noh, neid ei saa ümber veenda (jumalasse tuleb uskuda jne), küll aga kõigile teistele, kel vähegi huvi religiooni ja/või loodusteaduste vastu. Keskel on 1-2 peatükki, mil mul juhe vähe kokku jooksis (mis pole muidugi eriline näitaja), aga muidu on igati arusaadav tekst. Eks siingi raamatus on mitmeid väljendusi, millele saaks nagu vastu vaielda, aga noh, kui lähtutakse loodusteaduslikust vaatepunktist, siis on rõhud vähe asjalikumad kui minusuguse rahvusromantilised vaated eluolule. Õigemini ongi raamatu point kokkuvõetav alltoodud tsitaatidega.
Ahjaa, kas üleüldine moraal põhineb pühakirjal, nagu väidavad usklikud (pole usku, on anarhia)? Ei põhine, ütleb Dawkins, moraalireeglid kujunevad niiehknaa ühiskonnas vastavalt Zeitgeistile (lk 265-273; seal ka toredad “ateisti 10+4 käsku”).
Raamat suurendab õudust Ameerika ees selle fundamentalismi pärast – tavaliselt vaatad sellist “tsirkusest” mööda kui (endale) mitte tõsiseltvõetavast totakusest, aga tegelikult on see ikkagi hämmastavalt jube.
Dawkins on muidugi paras jutustaja ja kõrvalepõigete austaja, nii saab lugeda nii mõndagi seltskondlikku ja muidu poleemilist. Natuke päevakajaline samuti, suisa veel ilmumisaasta juhtumistele on viiteid.
“Selle asemel defineerin ma jumala hüpoteesi märksa kergemini kaitstavamalt: on olemas mingi üliinimlik, üleloomulik mõistus, kes tahtlikult kujundas ja lõi maailmakõiksuse ning kõik selles sisalduva, kaasa arvatud meie. Minu raamat toetab alternatiivset lähenemist: ükskõik milline loov mõistus, mis on piisavalt keerukas, et midagi kujundada, saab olla tekkinud vaid pika järkjärgulise evolutsiooniprotsessi lõpptulemusena. Loov mõistus, tekkinud evolutsiooni teel ja seetõttu ilmunud universumi alles üsna hiljaaegu, ei saanud kuidagi selle kujundajaks olla. Selliselt määratledes on jumal luul, ja nagu näitavad selle raamatu edasised peatükid, üsna ohtlik luul.” (lk 41-42)
“On üsna kulunud klišee (ja nagu paljude klišeede puhul, nii puudub ka selles igasugune tõetera), et teadlased tegelevad rohkem “kuidas”-küsimustega ning teoloogid on pädevad vastama “miks”-küsimustele. Mis siis on see “miks”-küsimus? Iga ingliskeelne lause, mis algab sõnaga “miks”, ei ole ju tõsiselt võetav küsimus. Miks on ükssarvikud seest õõnsad? Mõni küsimus lihtsalt ei väärigi vastust. Mis värvi on hajameelsus? Kuidas lõhnab lootus? See, et küsimust saab esitada grammatiliselt korrektses inglise keeles, ei tee sellest veel sisukat ega tõsist tähelepanu väärivat küsimust. Ja isegi siis, kui küsimus on asjakohane, ei tähenda teaduse suutmatus sellele vastata veel seda, et religioon on selleks suuteline.” (lk 66)
“Fundamentalistid teavad, et neil on õigus, sest nad on pühast raamatust tõde lugenud ning teavad juba ette, et mitte miski ei suuda nende uskumusi kõigutada. Püha raamatu tõde ei ole saadud mitte arutluskäigu tulemusena, vaid see on puhas aksioom. Raamat on tõde ja kui tõendid tunduvad sellega vastuollu minevat, siis tuleb kõrvale heita tõendid, mitte raamat. Vastupidiselt sellele usun mina kui teadlane midagi (näiteks evolutsiooni) mitte püha raamatu lugemise põhjal, vaid seetõttu, et olen uurinud vastavaid tõendusmaterjale. Tegemist on täiesti teistsuguse lähenemisega. Evolutsiooni käsitlevaid raamatuid ei usuta mitte selle tõttu, nagu oleksid need pühad. Neid usutakse selle tõttu, et need esitavad tohutul hulgal igakülgselt toetatud tõendusmaterjali. Põhimõtteliselt võib iga raamatu lugeja selle tõendusmaterjali ise üle kontrollida. Kui teaduslik raamat millegi suhtes eksib, siis on vältimatu, et lõpuks keegi selle vea avastab ning järgnevates raamatutes on see juba parandatud. Pühade raamatute puhul on asjalood ilmselgelt teistmoodi.” (lk 284)
skeptik“Kristlus, just nagu islamgi, õpetab lastele, et küsimusi mitteesitav usk on voorus. Sa ei pea oma usku kuidagi kaitsma. Kui keegi teatab, et mingi asi käib tema usu juurde, siis laialt juurdunud tavade kohaselt on ühiskonnal kohustus “austada” seda ilma küsimusi esitamata ning hoolimata sellest, kas see kuulub ka nende usu või mõne teise usu juurde, või ei ole üldse usuga seotud; seda tuleb austada kuni selle hetkeni, kui see ilmutab end mingi kohutava verevalamise läbi, nagu seda oli Maailma Kaubanduskeskuse hävitamine või Londoni või Madridi pommirünnakud. Sellele järgneb vastuvaidlejate koor, kui vaimulikud ja “kogukonnajuhid” (kes nemad üldse selleks valis?) üritavad seletada, et ekstremism on “tõelise” usu väärastunud vorm. Kuid kuidas saab tegemist olla usu väärastumisega, kui usul, millel puudub igasugune objektiivne põhjendus, ei ole mingeid kindlaksmääratud standardeid, millest kõrvale kalduda?” (lk 308)
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar