Eks eemalt vaadates tundub tekst olevat
kui juudi sotsrealism või rahvusromantika – töö kiitmine ja
olude kujundamine tuleviku nimel, juutide unistus endale kodumaa
saada ja see rahvale ülesehitada. Üheks projektiks on kibuutside
rajamine (romaan ilmunud 1938. aastal), kus peamiselt Ida-Euroopast
sisserännanud juudid asuvad üheskoos maad harima; selle raamatu
puhul on ette võetud ühe soise oru ülevõtmine – mis osutub
kontimurdvaks ja tervistkahjustavaks tööks. Enamasti on
sisserännanute puhul tegemist endiste linnainimestega, kõik tööd
ja olukorrad tuleb enamasti oma jõu ja nõuga lahendada; ent
keeruliste saatustega noortel juutidel on elu jooksul mõndagi
õpitud.
Ehk siis, raamat paljukannatanud
inimestest, kel on reaalsed (elust suuremad) ideaalid, mille nimel
end lõputult vaevata – rajada üheskoos kodu, kuhu on viimaks
võimalus paigale jääda (õigemini küll naasmine juurte juurde).
Autor ei üleidealiseeri juudi asunikke, ka siin on inimesi, kes pole
nii üheselt füüsilisele ülesehitustööle pühendunud. Ja muidugi
araablastest naabrid, kes küll müüvad asunike jaoks maid, ent
samas ei mõista nende püüdlusi. Autor mõistab vast ainsana
teravamalt hukka neid juute, kes koloniaalvõimudega koostööd
teevad ja nii Iisraeli unistusele pigem taagaks on.
Üpris vanamoodne romaan, aga samas
üldiselt helge ja kosutav tekst – ikka on tore tajuda, et
inimestel on tõelised ideaalid, mille nimel tehaksegi enesele armu
andmata tööd. On armastustki, mis kõige selle töörabamise hulgas
vaikselt õilmitseb, kes armastavad armastusest, kes armastavad teist
juudi rahva hüvanguks.
“Siin on tõeline, tegelik elu, mis alati olnud ja mis alati saab olema, elu, mille alguseks on esiisad Aabraham ja Jaakob ning mis kestab praeguseni. Tema, Burlak, on parandanud oma isa ja oma esiisade vea, on tagasi tulnud ning taastanud sideme oma esiisade Aabrahami ja Jaakobiga – ning tema, Burlak, on lüli ahelas, mis ulatub muistsest ajast tänasesse päeva. Nüüd saab ta aru, mis mõte oli sõjal ja bolševike võimuletulekul: kõik toimus selleks, et tema, Burlak, saaks parandada oma vaneamte ja esivanemate vea. See on tema elu eesmärk, samuti see, et ta seisab siin ja mõtleb keset ööd. Ta valvab pulli, kes peab viljastama Iisraelimaa lehmi, et need annaksid rohkem piima ning sünnitaksid tugevamaid vasikaid, selleks et toita Iisraeli elanikkonda. Selline on tema ülesanne pikas reas, mis esiisast Aabrahamist ja Jaakobist ulatub temani, Me'ir Burlakini, Leedu rätsepa pojani Krimmist Zlatopolskist.” (lk 108)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar