16 aprill, 2017

Amal El-Mohtar - Seasons of Glass and Iron (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Kolmas lugu järjest sellest antoloogiast, millel on LGBT maik juures - tõsi küll, vaieldavamal kujul kui Kiernani ja Milleri puhul. Ühtlasi pean sõnu sööma, see El-Mohtari lugu on palju mõistetavamalt nauditav kui eelmised kogemused selle autoriga.

Tekst pärineb hiljutisest muinasjutuainelisest antoloogiast “The Starlit Wood”, ning… päris põnevalt on loodud maailm, mis tõukunud traditsiooniliste muinasjuttude varasalvest. On kaks naiskangelast, kes meeste pärast peavad tegema asju, mis pole neile just mõnusad - üks peab läbi kandma seitse paari rauast saapaid (et ta mees saaks paremaks; eks naine mõtleb, et muidu ikka pakutakse seitsmepenikoormasaapaid vms, aga temal siis… rauast). Teine kangelanna peab seisma liikumatult klaasist mäe otsas, kuna ta on liiga ilus ning isa ei soovi tema eest poolt kuningriiki loovutada - no neiu saaks mees, kes suudaks täisrelvis sinna klaasist mäe tippu ronida ja kellele saaks siis neiu õuna loovutada (kuid samas ei tohi ta end liigutada); igasugu kosilasi tungleb selle mäe ümber, aga kellelgi ei õnnestu kaugele ronida. Nojah, aga see raudsaabastega naine satub aga udus ekseldes sinna klaasmäe tippu, ning kui nad üksteisele lugusid vestavad ja lähedaseks saavad, tekib neil mõte, et äkki võiks oma needusest vabaneda.

Tekst on mõneti keeruline ja ei saa öelda, et oleksin seda igati mõistnud, kuid igal juhul tundub tegemist olevat intrigeeriva looga, mis käsitleb üsna huvitavalt ja feministlikult muinasjuttude mitmeid ebainimlikumaid külgi. Põnev värk ja soovitav lugemine veidrama kirjanduse lugejatele.

Kommentaare ei ole: