Wolfe pole teadagi lihtne autor
ning seegi lugu ei kulge just tavaloogiliselt. On üks ameeriklane, kes võttis
pähe üles ehitada I maailmasõjaaegne sakslaste Fokker. Aega võttis, aega sai,
vajalikud lennukiosad sai originaaljooniste järgi valmistatud jne; vaid va
kütust ei saanud sellist nagu tol ajal kasutati (noh, aga kahtlemata olekski
sellega ohtlikum lennata). Aga lennuk lendas; nagu ennemuiste kui oli vaja
rinda pista inglaste või prantslaste või itaallastega.
Aga ühel sõidul nägi saksa
lennukite flotill midagi oranži vastu liikumas. Lähemale jõudes selgus, et tegu
on Konföderatsiooni õhupalligondliga (või kuidas seda nüüd eesti keeles nimetataksegi),
kust kaunis naine neile vastu lehvitas. Peategelane annab neiule oma Fokkerist
märku, et olgu mureta, nemad tema õhusõidukit ei tülita. Kuid lennukil oli
kütus lõppemas ning ta pidi tegema põllul tankimiseks peatuse. Ent peale seda
taevasse naastes ei näinud ta enam seda gondlit ei nüüd ega järgmistel
päevadel.
Oleks tal vaid originaalkütust
olnud!
Tekst on jutustatud kuivas ja
asjalikus toonis ning mis siin on terve mõistusega vastu võetav … eks see ole
maitse asi. Elagu postmodernism ja uus laine! Ja noh, igal juhul parem kui 21.
sajandi Wolfe’i lood (õõk ja õõk).
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar