Täielik vastand Abercrombie loole –
kui üks pulbitseb vahetust tegevusest, siis teine ulbib poeetilises
ja müütilises voos. Midagi toimub, midagi on, maailm on selgelt
mütoloogiline, tegelased kui kujud legendidest. Niipalju kui olen
mõistnud, on Wolfe mitmekülgne autor, küllap selline tekst on nö
jõuproov: “võin ka niimoodi kirjutada”.
Lugu ennast ei oska kokku võtta. Et on
noor rüütel, kes valitakse turniiril esinema. Ühel esinemisel saab
ta tappa nö amatsoonilt – selline elust suurem naine, keda on
aretatud võlurite poolt. Need naisolendid on ühtlasi kuninganna
käepikendusteks? Ühtlasi on need seotud sellise taevakehaga nagu
Kuu. Igal juhul (või midagi), peagi ründavad riiki vaenlased, ning
peale võitlust peab rüütel mahapõlevast linnast põgenema. Mõne
aja pärast kohtub ta selle monstrum-näitsikuga (kes küll on
välimuselt rüütlile lummav), koos hakkavad nad sissetungijate
vastu võitlema. Rüütel on naisest sisse võetud, naine vist
niisamuti. Viimaks, peale võitlusi (kus neid ei taheta enam?),
siirduvad nad mägedesse salajasi paleesid otsima – sest naine
tahab nii. Ja nii edasi, kuni see segane lugu jõuab oma
legendilaadse lõpuni.
Peale Abercrombie vägivallapahvakut on
sellist irreaalset mõistulugu üsna piin lugeda. Kõik need poosid
ja aimatavad tähenduslikkused, ei jaksa ega mõista süveneda, isegi
emakeelsena lugedes kaoks kannatus õige pea. Või äkki o tegemist
autoripoolse irooniaga niisuguse pühaliku fantasy suhtes? Või
kuidas seda teksti nüüd mõistagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar