Kui Kivirähk tahaks kunagi
aurupunki kirjutada (kui mälu ei peta, siis mõnes olemasolevas loos võiks
mõnigi säärane hetkeke olla), võiks ta prooviks selle loo läbi lugeda. Ehk siis
tekst, mis algab õige ruraalse fantaasia võtmes (külaühiskond, mis mäletab) ja
transformeerub lehekülgede edenedes puhtaks aurupungiks (industriaalühiskond
kui uue inimese kujundaja) – libarebasest saab … aurulibarebane.
Loo võib jagada kolmeks: esimeses
osas tutvustatakse traditsioonilist elukorraldust oma maagiliste hetkedega
(hiina külas on nt mitteametlik ametikoht mehele, kes oskab erinevaid vaime
ohjeldada – vajadusel kasvõi jõuga). Teises osas on külaühiskond vandunud alla
tööstusrevolutsiooni muserdavale mõjule (Hiina keisririik on inglastelt tappa
saanud ja seetõttu peab lubama raudteeehitust jms). Kolmandas osas … võetakse
kasutusele parim võimalikest maailmast.
Muidugi, küsimus võiks olla, et
kellele see õieti parim on, et miski aurulibarebane luusib suurlinna tänavatel
ja tahab teha oma … libategusid. Aga eks see ole tõlgenduse ja kultuuri
küsimus.
Loo puhul on raske rääkida
üllatusi pakkuvast puändist, eks jutu kõrghetk on mõned leheküljed enne
finaali, kui … nojah, paljastus see tehnoloogiline monstrum. Aga eks mingis
mõttes tekkis endalegi rahulolu, kui midagi traditsioonilist endale hoopis uue
vormi leidis. Huvitav, kas see on Liule mingil moel omane või on see ehk
hiinalik, et tegelaste vanemate head ja vead on peale nende siitilmast lahkumistki
vägagi peategelasi mõjutavad faktorid; vist pea kõigis kogumiku seniloetud
lugudes on see mingil moel esil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar