28 veebruar, 2019

Ken Liu – Good Hunting (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Kui Kivirähk tahaks kunagi aurupunki kirjutada (kui mälu ei peta, siis mõnes olemasolevas loos võiks mõnigi säärane hetkeke olla), võiks ta prooviks selle loo läbi lugeda. Ehk siis tekst, mis algab õige ruraalse fantaasia võtmes (külaühiskond, mis mäletab) ja transformeerub lehekülgede edenedes puhtaks aurupungiks (industriaalühiskond kui uue inimese kujundaja) – libarebasest saab … aurulibarebane.

Loo võib jagada kolmeks: esimeses osas tutvustatakse traditsioonilist elukorraldust oma maagiliste hetkedega (hiina külas on nt mitteametlik ametikoht mehele, kes oskab erinevaid vaime ohjeldada – vajadusel kasvõi jõuga). Teises osas on külaühiskond vandunud alla tööstusrevolutsiooni muserdavale mõjule (Hiina keisririik on inglastelt tappa saanud ja seetõttu peab lubama raudteeehitust jms). Kolmandas osas … võetakse kasutusele parim võimalikest maailmast.

Muidugi, küsimus võiks olla, et kellele see õieti parim on, et miski aurulibarebane luusib suurlinna tänavatel ja tahab teha oma … libategusid. Aga eks see ole tõlgenduse ja kultuuri küsimus.

Loo puhul on raske rääkida üllatusi pakkuvast puändist, eks jutu kõrghetk on mõned leheküljed enne finaali, kui … nojah, paljastus see tehnoloogiline monstrum. Aga eks mingis mõttes tekkis endalegi rahulolu, kui midagi traditsioonilist endale hoopis uue vormi leidis. Huvitav, kas see on Liule mingil moel omane või on see ehk hiinalik, et tegelaste vanemate head ja vead on peale nende siitilmast lahkumistki vägagi peategelasi mõjutavad faktorid; vist pea kõigis kogumiku seniloetud lugudes on see mingil moel esil.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar