Adrian Tchaikovsky - Dogs of War (2018)

Eks selle romaani põletavaks küsimuseks on, et kuidas defineerida mõistuslikku olendit ja milliseid õigusi võiks omada niisugused intelligentsed isendid, võrreldes inimeste või loomadega. Selle romaani tingimustes on tehisintelligents juba tunnustatud iseseisvaks, õigustega olendiks (tegevus leiab aset millalgi 21. sajandil), siis mida teha elusolenditel põhinevate mõistusega … misasjadel? Asjad, olendid, isiksused (inglise keeles on nende nimeks „bioform“)? Robotitega tegu just pole, tegemist siiski elusolenditega (kuigi tehislikult loodud). Tehisintellekt kah just mitte, originaalis pärinevad ikka lindudest või loomadest või roomajatest või putukatest – ainult et neile kohandatud programme ja relvastust täis tuubitud, ning mida juhib piiratud mõistus.

Lugu on sellest, kuidas ühe niisuguse biomoodulitest eriüksuse olenditele võib tunduda, et nende käsutäitmised ei pruugi just kõige õigemad olla: õigupoolest nad justkui ongi genotsiidi teostajad ühes Mehhiko konfliktipiirkonnas (nagu ikka, on seal küsimus, et kes saab maavarasid kasutada). Aga Peremees käsib ja Peremehe käsku tuleb vastuvaidlematult täita (vastavalt siis kogetakse kas positiivseid või negatiivseid impulsse). Ainult et ühe sellise eksperimentaalse lahinguelaja aju on sedavõrd üle forsseeritud, et … ta hakkab kahtlema. Mitme õnneliku juhuse kokkulangemisel saabki see hirmuäratav elajaüksus Peremehe käsuliinist vabaks. Aga see on muidugi algus uuteks hädadeks.

Teose peategelaseks on tehiskoer Rex (selliseid loomi ei kasutata vaid sõjalistel eesmärkidel, neil on ka tsiviilsemaid väljundeid), mis kuulub ühte lahingurühma koos tehiskaru, tehisvaraani ja … tehismesilassülemiga; nende ülesanneteks on kas eesliinil olemine või siis inimüksuste toetamine oma erioskustega. Nagu öeldud, tegemist on mõistuslike olenditega, seega on neil oma siseilm. Niisamuti on mõnedki neist võimelised väljenduma inimkõnes (no selleks on muidugi omad programmid); muidugi on neil lisaks oma tavalisele loomainteraktiivsusele olemas sisemised sidekanalid rühmasiseseks suhtlemiseks. Rex on rühmajuht, ja et ta on koer … no eks ta on siis kõige kindlamini programmeeritud („Good Rex! Bad Rex!“) täitma Peremehe käsku. Nii koosneb see biomoodul omamoodi koera, roboti ja intellektuaalse olendi segust. Olemus kui koeral, aga samas keha modifitseeritud üleelusuuruseks nö mobiilseks mechaks; ja muidugi ka mõtlemisvõime. Et olendid on erinevad, siis on neil ka erinevad käitumismustrid – mesilassülem koosneb laialijagunenud ühismõistusega olenditest, varaan on … roomajaliku olemusega, vaid karu on koeraga enamvähem sarnase käitumismustriga – kui tal vaid poleks mõistust liialt võimsaks kärsatatud. Rex on karja liider, aga karu ajuks.

Rexi vaatepunkt vaheldub teiste kõrvaltegelaste omadega, on need siis inimesed või tehisintellekt. Seeläbi siis avaldub küsimus, et kes / mis on … intellektuaalne olend ning millised õigused ja piirangud neile laienevad. Romaani edenedes läheb piir veelgi segasemaks, kuivõrd sellised modifitseeringuid (eelkõige küll ajuimplantaatide abil) hakatakse teostama inimeste endi peal jne.

Ühesõnaga, ohuromaan, mis ühtaegu käsitleb inimeste igiomaseid küsimusi (kui sitapea võib inimene õieti olla – või sõltub see iga ajastu moraalinormidest?) kui ka tehisintellekti küsimusi (millised motiivid võivad nende sitapealisusel veel olla?).