De Bodard teeb rajaniemit ehk selline eriti ulmeline tekst tehislikust maailmast ja süvakosmosest ja tehisintelligentsiga laevadest (Leckie!) ja millest kõik veel. Ühesõnaga, ulme, mida just regulaarselt hea meelega ei tarbi. Ahjaa, de Bodardile omaselt on see kõik vietnamlikus kastmes.
Lugu siis umbes selline, et süvakosmosesukeldajast ema on kaotanud süvakosmosesukeldajast tütre kuhugi süvakosmosesse. Õnneks avaneb emale võimalus sukelduda (süvakosmosesse muidugi) ja tuua tütrest mälestus tagasi “pinnale”. Ja süvakosmosesukeldumisel juhtub nii, et ema jääb lõksu tehisintelligentsiga süvakosmose uurimislaeva, mis pakub naisele pääsemiseks üht tehingut. Ema võtab selle vastu - peamine et saaks süvakosmosest tütre mälestuse välja tarida.
Muidugi, nii kirjeldades polegi nii hullult rajaniemi, aga mõningast ravimatut meeleheidet tekitas minus küll. De Bodardi leidub küllaga kõiksugu antoloogiates, kuid kuidagi ei saa nende tekstidega järje peale; olen vahel mõelnud, et peaks lihtsalt järjest lugema kõik mulle kättesaadavad jutud, et saada pihta, miks see autor nii hinnatud on. Hea küll, kogun veel meelekindlust ja rasva sellise heraklesliku kangelasteo sooritamiseks. Rõõm seegi, et see tekst on loetavam kui Kimi lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar