Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat (2019)

Tuleb tunnistada, et ma pole fantasy traditsioonide või äärmustega mitte just kursis, aga selles suhtes värskendas Bretti romaanisari küll mu fantasy kogemust sellega, kuidas tegevusse sekkusid kõiksugu lapseootel naised ja muidu beebikesed; seda siis eelkõige romaanisarja teises pooles, kui rasedaks hakati jääma hoolika põhjalikkusega. Vähemalt minu jaoks leidis Brett fantasy-kirjanduses oma nišši (ehk ta ise sooviski end niimoodi põlistada?): „ohter madistamine ja küllaga emadust“. Ja no selle raamatu lõpetamine tekitas minus ühest rõõmu, sest ma ei pea enam sarja jätkumist kartma (oh milline kolinal kukkumine „Kõrbeoda“ heast kogemusest).

Romaani see osa (esimene pool) on viimaks sarja lahenduseni jõudnud, mis siis muidugi tähendab hea ja kurja viimast mõõduvõtmist – kurjad (deemonid) on muidugi eduseisus ja head (inimesed) saavad loota vaid sellele, et nende kangelased suudavad enesetapumissiooni käigus vältida suremist ja lõpuks selle deemonite kuningannaga midagi peale hakata (jajah, pole küll nii keeruline konstruktsioon kui Tolkieni Sõrmuste sõja puhul). Seni deemonite eest kaitstud linnad langevad deemonite koordineeritud rünnakutega; Arlen ja Jardir on aga maapõues … oma hävingule vastu sammumas, teejuhiks vangistatud deemonikuningas, kes julgelt ennustab meie kangelastele ekspeditsiooni luhtumist ja seejärel nende ajude kallal maiustamist. Kuid … maapõu polegi vaid deemonite hallata.

Maapealne inimsoo allajäämine on muidugi katastroofiline ja tekitab vaid siirast imetlust, et üüratutest kaotustest hoolimata on veel vastupanukoldeid (sest Leesha on teadagi … vapper ema). Kuid … mis lootust saab olla romaanisarja viimastel sadadel lehtedel? Kõik on kohe läbi ja deemonid saavad nõrkemiseni inimlihaga maiustada! Ega siis Brett ole vaid inimsoo emaduse kallal (võiks irriteerida, et kas naistegelaste tugevad karakterid seisnevadki siis selles, et … kuidas last kanda?), kangelaste quest on selleks, et peatada deemonikuninganna munemine. See pole küll ehk fantasy puhul just uus kvaliteet, aga paralleel deemonite ja inimeste emadusele lähenemisega … tekitab küll kõhedust.

Eks see romaanisari kulgeb rohkem Tolkieni kui „Jää ja tule laulu“ jälgedes. Kui sarja esimeses pooles näisid tegelased mõneti ambivalentsed, siis sarja teises pooles läheb vägagi hea ja kurja vaheliseks nämmutamiseks, mis lugemisel pakub küll adrenaliinilaksu, aga samas laob vundamenti keskpärasusele. Lõpu seiklused ja lahendused … no lähevad veits üheülbaliseks või mis.