Et siis deemonisarja viimane
raamat, mis eestikeelses tõlkes ilmub seekord kahes osas. Niisiis see pool on
sissejuhatuseks teise poole (arvatavale) kataklüsmile. Inimeste liidud vajavad
turgutamist või parandamist või loomist – kuid muidugi on see keeruline
ettevõtmine, ning ega selle raamatu lõppedes on lahtisi otsi enam kui küll.
Arlen ja Jardir oma paari
lähedasega pole ikka veel maapõue jõudnud, Krasia võimuintriigid peale Jardiri
kadumist on vägagi traagilised, Vabade Linnade isandad ja emandad püüavad
ühtaegu Arleni, üksteisi ja krasialasi paika panna. Kes siis lõpuks deemonite
kogunemisele vastu astuks? Oh häda ja viletsust, on vaid üksikud masendunud,
kes mõistavad, milline deemonihaamer on kohe lajatamas. Muidugi, kas nende
pingutustest enam abi olekski …
Raamatu vast huvitavamad osad on
need, mis on peategelastest eemal. Ehk siis Briari ja Ashia teekond, miks mitte
Milni ülikute seiklused tühermaal. Sest noh … peategelased on vähe
pateetilised, või nii.
Kõige selle eepilise draama
kõrval on autor lisanud kamaluga melodraamat kõiksugu titanduse abil. Nii on
mõnigi naine asunud imetama ja ma vist olen halb inimene, aga need hetked
imikutega muutuvad võrdlemisi tüütuks. Eriti raamatu algul käib Leesha ümber
üks pidev beebitrall ja noh … oeh.
„Elissa neelas alla muige. Mehed suutsid küll seista silmitsi deemonite, krasialaste ja kõige muuga, millega maailm kostitas, ent sattuda maimukese imetamise tunnistajaks oli paljudele ometi liig.“ (lk 70)
Sain selle raamatukogust YA
riiulist, eks siin ongi vast … nooruslikkust, samas esineb ka päris hoogsat
seksi ja jõhkrat vägivalda – kuid see vast olegi iseloomulik tänapäevasele YA
kirjandusele.
Paistab, et Bretti pentaloogia
saavutas minu jaoks tipu teise raamatu puhul (nagu ikka, oli lihtsalt lugemisel
selline õnnelik tähtede seis), hiljem olen püüdnud samasuguse õhina ja ootusega
läheneda aga tekstid pole nagu käivitunud enam. Eks möll ja värk-särk on vast
enam … YA poole kaldu või nii.
„Ashia sirutas käe ja puudutas ta põske. „Esimese Sõja kõrval on kõik teisejärguline. Nagu mind, nii sepistas Everam sindki valu kaudu relvaks Nie vastu.“
„Mis mõtet on sel juhul tegudel,“ imestas Briar, „kui maailmas leidub vaid Everami tahe?“
„Minu õpetaja tavatses öelda, et Everam ammutab väe meie julgusest. Tahe on meie ainuvõimaik kink, et näidata poolehoidu igikestvas heitluses Nie’ga. Everam juhatab meid, aga valik, kas käituda kartmatult või argpüksina, kas võidelda või joosta pakku,“ Ashia sõrmed puudutasid ta rinnakorvi, „see valik pärineb sisimast.“ (lk 417)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar