Tuleb tunnistada, et ma pole
fantasy traditsioonide või äärmustega mitte just kursis, aga selles suhtes
värskendas Bretti romaanisari küll mu fantasy kogemust sellega, kuidas
tegevusse sekkusid kõiksugu lapseootel naised ja muidu beebikesed; seda siis
eelkõige romaanisarja teises pooles, kui rasedaks hakati jääma hoolika
põhjalikkusega. Vähemalt minu jaoks leidis Brett fantasy-kirjanduses oma nišši
(ehk ta ise sooviski end niimoodi põlistada?): „ohter madistamine ja küllaga
emadust“. Ja no selle raamatu lõpetamine tekitas minus ühest rõõmu, sest ma ei
pea enam sarja jätkumist kartma (oh milline kolinal kukkumine „Kõrbeoda“ heast
kogemusest).
Romaani see osa (esimene pool) on viimaks sarja
lahenduseni jõudnud, mis siis muidugi tähendab hea ja kurja viimast
mõõduvõtmist – kurjad (deemonid) on muidugi eduseisus ja head (inimesed) saavad
loota vaid sellele, et nende kangelased suudavad enesetapumissiooni käigus
vältida suremist ja lõpuks selle deemonite kuningannaga midagi peale hakata
(jajah, pole küll nii keeruline konstruktsioon kui Tolkieni Sõrmuste sõja
puhul). Seni deemonite eest kaitstud linnad langevad deemonite koordineeritud
rünnakutega; Arlen ja Jardir on aga maapõues … oma hävingule vastu sammumas,
teejuhiks vangistatud deemonikuningas, kes julgelt ennustab meie kangelastele
ekspeditsiooni luhtumist ja seejärel nende ajude kallal maiustamist. Kuid …
maapõu polegi vaid deemonite hallata.
Maapealne inimsoo allajäämine on
muidugi katastroofiline ja tekitab vaid siirast imetlust, et üüratutest
kaotustest hoolimata on veel vastupanukoldeid (sest Leesha on teadagi … vapper
ema). Kuid … mis lootust saab olla romaanisarja viimastel sadadel lehtedel?
Kõik on kohe läbi ja deemonid saavad nõrkemiseni inimlihaga maiustada! Ega siis
Brett ole vaid inimsoo emaduse kallal (võiks irriteerida, et kas naistegelaste
tugevad karakterid seisnevadki siis selles, et … kuidas last kanda?),
kangelaste quest on selleks, et peatada deemonikuninganna munemine. See pole küll
ehk fantasy puhul just uus kvaliteet, aga paralleel deemonite ja inimeste
emadusele lähenemisega … tekitab küll kõhedust.
Eks see romaanisari kulgeb rohkem
Tolkieni kui „Jää ja tule laulu“ jälgedes. Kui sarja esimeses pooles näisid
tegelased mõneti ambivalentsed, siis sarja teises pooles läheb vägagi hea ja
kurja vaheliseks nämmutamiseks, mis lugemisel pakub küll adrenaliinilaksu, aga
samas laob vundamenti keskpärasusele. Lõpu seiklused ja lahendused … no lähevad
veits üheülbaliseks või mis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar