Heinrich Weinberg – Kõik üheskoos eraldi (Looming 5, 2019)

Kui Sanderi ja Orlau lood olid tavakirjanduse lugejale näiteks võimalikult sõbralikust ulmest (ehk siis Loomingus on sellelaadseid tekste varemgi ilmunud), siis Weinbergi jutt on vägagi kõvaulme, mis käsitleb hoopis isesuguse eluvormi tegemisi.

Teksti tegelased (nende nimesid ma ei soovi siia välja tuua või kasvõi endamisi peas hääldada) on mingid meie mõistes putukalaadsed hulgijäsemetega olendid, kes kaetud kitiiniga ja suhtlevad nad feromoonide abil, ning kel võib, aga ei pruugi olla teatav tarumõistus (angloameerika ulmes nimetatakse seda vist „hive mind“?). Igal juhul on tegemist intelligentse eluvormiga, kes konkureerivad nii pesakonnasiseselt kui naaberpesakondadega (selline pesasisene konkurents räägib vast samas tarumõistuse vastu?). Neil on pesasisesed rollid ja osade rollide ülesandeks on elukorralduse moderniseerimine.

Ja ühtlasi on neil teatud machovärk käia pesakonnast väljas (üldiselt on see sõdalaste rollide täita), uurimaks välisilma ja vajadusel võidelda naaberpesakondadega orjade pärast. Ühel sellisel machoretkel kohtub peategelane koos oma mittesõdalastest matkakaaslastega uute olenditega – nelja jäseme ja pehme nahaga tehnikat kasutavad isendid, kes kes kasutavad liiklemiseks kahte pikemat jäset ning suhtlemiseks paistavad feromoonide asemel kasutavat helide tekitamist. Pesakondlased otsustavad … nendega jõudu katsuda.

Mingil moel meenutas see tekst Neal Asheri jubeolendeid, kellega erinevad inimolendid peavad jõhkrat galaktilist ellujäämisvõitlust. Ainult et Weinberg kirjeldab esimese kontakti juhtumit nö äraspidi – seal kirjeldatakse inimesi kui võõrrassi. Igati hea lugu, tore, et just Loomingus ilmus niisugune eesti ulme kohta üsna erandlik tekst.