Huumori lõpp. 3 ulmejuttu (1992)

Selle kolme jutuga tõlkevaliku pärliks on kahtlemata Lafferty „Õuduste nädal“, mis kirjeldab olukorda, kui lapsed on avastanud seade, millega asju ära kaotada. Teooria ja materjalid selle seade loomiseks on … igati uuenduslikud ja löövad (ei soovita küll kodus ise järele proovida).

„Kas sa tahaksid, et sul midagi ära kaob?“ küsis Clarens Willoby oma emalt.
„Kui, siis kraanikauss mustade nõudega. Aga kuidas sa seda teed?“
„Ma ehitasin „kaotaja“. See pole üldsegi raske. Lõikad ära metallist õllepurgi mõlemad otsad. Siis võtad kaks papitükki, millel on keskel auguke, ja liimid nad õllepurgi kummagi otsa külge. Vaatad läbi augukeste ja pilgutad silma. Ja mille poole sihid – see kaob.“
„Mis sa nüüd?!“
„Ainult kuidas teha nii, et see kõik tagasi tuleks, seda ma veel päris hästi ei tea. Seepärast proovime mõne muu asjaga. Nõud maksavad ju raha.“
Missis Willoby tundis järjekordselt vaimustust oma üheksa-aastase poja mõistuse üle. Milline arukus. Tal endal oli kogu elu sellest puudu olnud.“ (lk 1)

Ja nii siis lapsed korraldavad koledaid koerusi (sest neil on viimaks see võimalus), mis linnaelanikke tahavad hauda ajada. Loo väärtuseks ongi see teksti süüdimatu infantiilsus, teatud lapseliku loogika vaimukas tabamine; see on ühtaegu üleannetus tegelaste ja lugejate vastu. Ning kui see oleks veel korrektselt tõlgitud …

Asimovi ja Browni lood jäävad vähe klassikalise ulmehuumori kanti ning on vast kõduulme arheoloogidele vajaliku doosi pakkujaks.

Raamatuke kui selline on muidugi vahva – ulmebaasi kirjeldustes on seda päris palju kirutud. Ehk siis hea näide sellest, kuidas kaudtõlge võib lugejale kerget skisofreenilist meeleolu tekitada: kui inglise keelest on tõlgitud vene keelde ja sealt edasi eesti keelde … siis nimedega (Konan Doil?) juhtub õige kummalisi asju (samas muidugi mõtled – ehk autorite tegelastel olidki sellised nimed?). Kui Asimov oli tõlkijale vast teadatuntud suurus, siis Robert A. Lafferti ja Frederic Braun sattusid talle ette vist esmakordselt.

Sellised tõlkekurioosumid on tänapäeval kulla hinnaga. Kui muidugi poleks kõigile käepärast masintõlget …

ulmekirjanduse baas