Sander on ette võtnud Huizinga
„Mängiva inimese“ (homo ludens) tõlgendamise
ühiskonnakriitilises võtmes. Huizingat ma lugenud pole (sõnaselge häbiasi),
seega jääb mulle arusaamatuks Tartu üliõpilaselus paikneva jutu paatos.
Ühiskond üha infantiilistub ja see on allakäik? Allakäik õieti millest?
Pole ammu Sanderi
ilukirjanduslikku loomet lugenud (tuleb ette vaid kogumikus „Pikad varjud“
samalaadne kukalt kratsima panev lugu), seega autori mitmesugused
intellektuaalsed finessid jäid mulle tabamatuks. Kuid nagu öeldud, tuleb
tunnustada sellise noorte (heideggeriaanidest?) täiskasvanute lasteaia loomise
eest. Eks võib mõelda sellelegi, kas selle teksti puhul on üleüldse ulmega
miskit pistmist.
Huizingaga sellel jutul mu meelest peale peakirja mingit pistmist ei ole. Huizinga räägib mängust eelkõige kui kultuuri alusprintsiibist, "päriselust" eristuvast omaette reeglitega maailmast, mille elemente leiab kõigist kultuuri sfääridest alates sõjast ja lõpetades luulega. Seejuures ei pea ta mängimist sugugi infantiilseks, pigem vastupidi - inimene ongi päriselt inimene ainult siis, kui ta mängib.
VastaKustutaNojah, mulle jäi ka Huizingata selle jutu paatos häguseks. Et on küll ühiskondlik kommentaar (tekstis on ka viited hilisemale ajale), aga mida paganat peab järeldama sellest inimestes lapselikkuse väljakutsuvast tableti tarbimisest.
VastaKustutaEhk on see tekst osa mõnest mulle tundmatust tsüklist, muud ei oska järeldada.