20 mai, 2019

Konan Doil - Professor von Baumgarteni imelik katse (1918)


Naiivne lugu spiritismist huvituvast saksa professorist, kes uue teaduse vaimustuses leiab, et katsega on võimalik tõestada hinge kehast lahkumist (koos muidugi naasmisega). Selleks korraldab ta üliõpilasega koos katse, kus kõigepealt hüpnotiseerib ta üliõpilase ja seejärel iseenda: eesmärgiks on näidata katse pealtvaatajatele, et hüpnoosi ajal võivad hinged kehaväliselt kohtuda.

Professor on selline … tõsine ja perekondlik mees. Üliõpilane aga elumehest lakard, kes huvitub nüüd professori tütrest ja seetõttu siis aitab professorit ta erinevate tegemiste juures – et saaks vaid võimaluse tütrega kohtumiseks (professori naine taas sügavalt põlgab seda noormeest ja heameelega ei näeks selle varjugi). Sellest hullust katsestki on üliõpilane viimaks nõus võtma juhul, kui hiljem saaks ta professorilt tütre omale abikaasaks. Kuivõrd noored on juba ammu armunud jne. Isa nõustub, ikkagi teaduse nimel jne.

Katse õnnestub … ja ebaõnnestub. Hinged lahkuvad kehast (mitte et pealtvaatajad sellest katse toimumise ajal kuidagi aduks), kui naasevad valesse organismi. Ja seejärel saab hulga nalja, kui professori kehas üliõpilane läheb abikaasa võitmist kõrtsi tähistama, ning üliõpilase kehas professor koduseid ahastusse ajab – naine ei mõista ta ülbust ning tütar armsama külmust.

Ee jah. Mis siin ikka lisada. Eks autori tegelaste käsitlus jääb tüüpide (õigemini klišeede) tasemele: lõbus üliõpilane, mõttehiiglasest professor ning siis naine ja tütar, kelle ülesandeks on lugejatele veelgi värvikamat koomuskit pakkuda. Noh, tekst on ikkagi esmakordselt 1885. aastal ilmunud. Autori nimekuju järgi pakuks, et tõlgitud on see vene keelest.

Kui võiks arvata, et sellist juttu on võimalik maakeelselt vaid vanas kirjaviisis lugeda, siis tegelikult on see 2006. aastal uuesti trükitud originaalilähedasema pealkirjaga „Suur Keinplatzi eksperiment“ (mis on ka kogumiku pealkirjaks); kahjuks ma ei saa hetkel tõlkeid võrrelda.



Kommentaare ei ole: