Naiivne lugu spiritismist
huvituvast saksa professorist, kes uue teaduse vaimustuses leiab, et katsega on
võimalik tõestada hinge kehast lahkumist (koos muidugi naasmisega). Selleks
korraldab ta üliõpilasega koos katse, kus kõigepealt hüpnotiseerib ta
üliõpilase ja seejärel iseenda: eesmärgiks on näidata katse pealtvaatajatele,
et hüpnoosi ajal võivad hinged kehaväliselt kohtuda.
Professor on selline … tõsine ja
perekondlik mees. Üliõpilane aga elumehest lakard, kes huvitub nüüd professori
tütrest ja seetõttu siis aitab professorit ta erinevate tegemiste juures – et
saaks vaid võimaluse tütrega kohtumiseks (professori naine taas sügavalt põlgab
seda noormeest ja heameelega ei näeks selle varjugi). Sellest hullust katsestki
on üliõpilane viimaks nõus võtma juhul, kui hiljem saaks ta professorilt tütre
omale abikaasaks. Kuivõrd noored on juba ammu armunud jne. Isa nõustub, ikkagi
teaduse nimel jne.
Katse õnnestub … ja ebaõnnestub.
Hinged lahkuvad kehast (mitte et pealtvaatajad sellest katse toimumise ajal
kuidagi aduks), kui naasevad valesse organismi. Ja seejärel saab hulga nalja,
kui professori kehas üliõpilane läheb abikaasa võitmist kõrtsi tähistama, ning
üliõpilase kehas professor koduseid ahastusse ajab – naine ei mõista ta ülbust
ning tütar armsama külmust.
Ee jah. Mis siin ikka lisada. Eks
autori tegelaste käsitlus jääb tüüpide (õigemini klišeede) tasemele: lõbus
üliõpilane, mõttehiiglasest professor ning siis naine ja tütar, kelle
ülesandeks on lugejatele veelgi värvikamat koomuskit pakkuda. Noh, tekst on
ikkagi esmakordselt 1885. aastal ilmunud. Autori nimekuju järgi pakuks, et tõlgitud on see vene keelest.
Kui võiks arvata, et sellist
juttu on võimalik maakeelselt vaid vanas kirjaviisis lugeda, siis tegelikult on
see 2006. aastal uuesti trükitud originaalilähedasema pealkirjaga „Suur
Keinplatzi eksperiment“ (mis on ka kogumiku pealkirjaks); kahjuks ma ei saa hetkel
tõlkeid võrrelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar