K. J. Parker – The Two of Swords. Volume Three (2017)

Romaani kolmas osa on ootamatult hea (no eks finaal on selline nagu on, tõsised sünkmornlased leiaks kindlasti virisemist). Autor on muutnud jutustamisviisi, nüüd liigub sündmustik vaid ühe tegelase kogemuste läbi – kelleks osutub kõvanaine Telamon, üldrahvaliku bardi Oida igavene kireobjekt. Tegu pole siiski miski femme fatale’i või iluideaaliga, on lihtsalt rasket julgeolekutööd rabava keskealise naisega, keda kasutatakse salamõrvade sooritamiseks nii julgeoleku kui Looži poolt.

Telamoni seiklused sõjast laastatud maal pole mingil juhul glamuurset laadi – mitmelgi puhul saab ta peksa, mis tipneb ränga peapõrutusega. Naisele avaneb üsna jõhker vaatepilt selle aastakümnete pikkuse sõja taagast – maa on sõna otseses mõttes inimestest tühjenenud. Võitlevaid armeesid pole enam võimalik kumbagi maad vallutama saata – Belot’ vendade tapatalgute järel pole lihtsalt kuskilt elavjõudu juurde võtta (Loožil on muidugi oma plaan, kuidas seda olukorda veel hullemaks keerata).

Ehk siis käes on olukord, mida Loož on tahtnud saavutada oma lõputu skeemitamisega – aga nüüd on nemadki verest tühjaks jooksnud ja seda neid tabanud lõhenemise tõttu. Kuid et Looži juhtkujud on alati varjus olnud (mistõttu tekib loomulikult kahtlus, kas neid üldse olla saabki), ei tea Telamongi millised on talle antud käskude mõte (ja ega ei saa käsutäitmisest loobuda, sel juhul vead alt Looži kummardatavat jumalat Suur Seppa) – ja miks Loož püüab impeeriumivaremete uueks juhiks suunata Oida psühhopaadist venda Axiot.

Kaks kolmandikku raamatust kulgeb õige postapo meeleolus – tühjuses rabelevad veel viimased hullumeelsed ja ellujäänud. Viimane osa romaanist läheb taas poliitikamängudeks, mis uue maailmakorra loomisel õige kalkide eetiliste käikudega.

Eks Parkeri puhul ikka ootad, et teatud huumorit peaks igas olukorras leiduma (jajah, need Tom Holti kümned ja kümned romaanid), aga siinne kolmikromaan läheb lõpuks õige süsimustaks kätte. Vägivald, mida ei osata muul moel lahendada kui veel jõhkrama vägivallaga (tõsi küll, riikliku taseme asemel on see nüüd nö rohujuuretasandil). Vendade Belot’de asemel võiks pigem mõelda Axio ja Oida maailmade kokkupõrkele. Kui Axio on üldtunnustatud psühhopaat, siis Axio … no ta on lugejat ninapidi vedaja, kangelaslikkuse paroodia või lõks.

Muidugi, ega ma ei eeldagi, et Parker oleks korraga kirjutanud sünkmorni troonidemänguliku klassika. Aga selle lihtsalt meelelahutusena võtmine oleks kah … võimalike lugejate petmine (no keda siin romaanis ei peteta? See on Axio maailm, kus sogases vees võib mitutmoodi seigelda ning manipuleerida).

Igal juhul, kui selle romaani kaks eelmist osa ja „Sharps“ veidi jahutasid mu huvi Parkeri loome vastu, siis … impeerium andis vastulöögi.