Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud (2019)

Tõlkevaliku tähelepanuväärseim tekst on kahtlemata nimilugu, teised tekstid on sellised vaimukad hõllandused või lõbusad anekdoodid (muidugi, pigem küll tumedama alatooniga). „Poplavkin“ aga jutustab tsaaririigi ametnikust, kes on ametipostiks valinud tollal Venemaale kuulunud Alaska. Noh, tegemist oli pärapõrguga, aga mitte mõne lootusetult jubeda kohaga – eks vast tollased ametnikud ja muud kroonuinimesed olid põhiolemuselt vast kultuursemad kui 20. sajandi ametivennad oleks sarnastes oludes olnud.

Niisiis, Alaska kui külluslik pärapõrgu, ainult et … inimesi oli seal vähe ja pikapeale jõudis tagasihoidlik ametnik äratundmisele, et midagi on tema eluski puudu. Läks siis väljateenitud pikale puhkusele ning viimasel Peterburi õhtul enne Alaskasse tagasisõitu kohtas ballil neidu, kellesse ülepeakaela armus.

Ja otsustas puhkuselt tagasi jõudnuna sellele neiule kihlumiseks kirjaliku ettepaneku saata. Selleks kirjutas pika ja põhjaliku oopuse, milles põhjendas oma soovi; ühtlasi muretses kohalikult ülemuselt loa abiellumiseks – sest tänu sellisele loale said kihlatud naised riigi kulul oma tulevaste abikaasade juurde sõita. Sest pärapõrgus napib euroopalikke naisi ning koloniseerimiseks on ikkagi teatavat massi vaja.

Vahemaad, eks ole. See pole mingi Vladivostok või isegi Kamtšatka, kuhu mindi mööda mandrit – Kroonlinnast laevaga kohale sõitmiseks tuli minna ümber Aafrika ja seejärel mööda Aasia rannikut Alaskani.

Neiu vastab kirjale jaatavalt (võib ette kujutada, kui kaua see aega võttis ning Alaska kroonulised juubeldavad koos värske kihlatuga. Ja nüüd murrab autor lugeja südame.

„Aga mis tal puudus? Oli see tõesti ainult naine? Kas polnud see ehk midagi võrratult tähtsamat, millest naine oli üksnes märk? Nüüd tundis ta aga järsku ära, et seisab silmitsi oma saatusega ja siin pole enam midagi puigelda. Ja see, mida ta sel ööl veel teada sai, oli esialgu vaid aimdus ning seejärel kindlustunne, et saatusetus on ümberlükkamatult möödas, et saatus on see, mis eristab inimest teistest loodud olenditest ja et tegelikult ainult see, kes kannatab vaikides igikestva põletusrauaga märgistamist, tohib kanda inimese nime.
/-/
Lühidalt, sellel ööl, kui igilumu mäeharjadel hommikupäikeses juba lõõmama lõi, langetas ta otsuse ja ilmutas end meie novelli tuummotiiv: et tähtsusetule inimesele astub ligi tähtis saatus, saatus, mis – ütleme selle rahulikult välja – nõuab suurust. Mitte mõttesuurust, avaliku saavutuse suurust, maailma liikuma paneva teo suurust, vaid …“ („Poplavkin“, lk 28)

Autor jutustab teksti kõiketeadja seisukohast, ta on tekstides vägagi kaasalööv nö klassikalises mõttes (ehk siis ei pea tingimata metafiktsioonilise trikke üles märkima – autori positsioon on lihtsalt vähe teisel saarel). Ühtlasi on ta kui … lugejale esineja, koguni epateerija, mis taas tuletab meelde kõiksugu klassikalisi autoreid, kasvõi Cervantese tegelaste kohtlemist (no Bergengrueni eesti keelde tõlgitud pole muidugi täismahulised romaanid, kus saaks vabalt klassikaliselt märatseda).