08 juuli, 2019

Kristjan Sander – Veel pole õhtu (Täheaeg 1, 2002)


Sander on kirjutanud õige kirjandusliku ja hämara jutustuse. Puhtalt ilukirjandusliku väljenduse eest kiidusõnad, küllap loo mõistmise tasand takerdub lugeja enese arusaamise taha. Eks Sanderi puhul on pea kohustuslik strugatskilikkuse mainimine, ka selle loo puhul võiks seda kergekäeliselt mainida – mitte et ma Strugatskite eestindustest kasvõi pooli oleks läbi lugenud.

Tekst ise siis anonüümsest linnast ja metsast, mida on asustama hakanud kummalised nö loomolendid. Kust või millest nad tekkisid, pole teada (teadlased on näiteks kõrvale lükanud radiatsioonist tekkinud mutatsioonide võimaluse). Linna ühiskondlik korraldus on pingetest tulvil: kunagine terroriseeriv režiim on aastate eest kukutatud (kui õieti aru sain, osales peategelanegi selles, misjärel läks metsa neid olendeid uurima ja teadust tegema), selle asemel valitsema asunud … pole, noh, just see, millest revolutsiooni käigus unistati. Ja nüüd on pimeduse varjus need olendid linnas tegevust alustanud. Nii on siis kolm allikat, mis tekitavad pingeid – elajad, võimulolijad ja igipõlised mässajad.

Elajad … on kummalised, nende taga on mingi jõud, mis mõjutab inimühiskondagi – käesoleval ajal näiteks unenägude kaudu, mille tagajärjed võivad olla õige vägivaldsed. Aga mis seda põhjustab, ei tea, miks nad ilmuvad ja kaovad, muidugi ei tea. Peategelane, mässajatega seotud mees, põgeneb eraprobleemide tõttu sealt metsa uurimisasutusest linna, kus ootab ees kummaline elukord, ja tal tekivad küsimused. Miks on ühiskondlik areng selline nagu on, mida on temaga tehtud (sest nagu ta avastab …) ja mis on kasvõi eksistentsi mõte ja nii edasi.

Ma ei hakka nägugi tegema, et ma võtsin Sanderi teksti adekvaatselt kokku – pigem on see minupoolne sissejuhatus jutustuses olevasse maailma, sinna kuhu peategelane naases. Tekst voolab aegajalt õige … vanamehelikult, nö kogenud autori käega. Mingil moel võiks Sanderi tegelastekäsitlus pidada sarnaseks Tiit Tarlapi loomega – mõlemal autoril on sellised … remarquelikku kamraadlikkust ootavad meestegelased (no see mõte hakkas kuidagi idanema viimasest üliõpilasjutust). Oleks huvitav näha, mida ulmebaasis kirjutanud arvajad nüüd seda teksti uuesti lugemisel kogeksid – kui nad on 17 aasta jooksul lugenud ja kogenud õige mitmesugust kirjandust. Aga kes teab.

„Rai astus vaikselt. Pea oli ühtäkki mõtetest tühi. Millegipärast teadis ta nüüd, mis edasi saab, nagu oleks kõik see kord juba olnud. Kulminatsioonipunkt oli ületatud, graafiku tõus muutus täna öösel koos praamide lahkumisega negatiivseks. Kõik möödub mõne päeva jooksul, mälestused lagunevad nagu lumi kevadises jões, keegi ei räägi sellest, et oli kunagi kümme päeva, kümme päeva hirmu, mille vältel armunudki ei julenud üksteisele otsa vaadata… Ning mõne aasta pärast tekib teooria, mis võiks seda kõike seletada, keelduvad teadusajakirjad seda avaldamast lühikese märkusega: „Esoteerikaga meie ei tegele.“ Visamad on sõjavägi ja valitsus, sest nemad haistavad selle kõige potentsiaali. Kuid nende uuringud lõppevad kõik tühjuses, ühtki niiti ei suuda nad lahti harutada selles segasest pahmakast, mis neile ette on söödetud – ja see kõik ei kordu enam kunagi. Inimkonna üks suuremaid oskusi on oskus unustada.“ (lk 161)



ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar