Emma Newman – Planetfall (2018)

See ulme on … teistsugune. Mõned elemendid Võõrast meenutavad VanderMeeri „Hävingu“ triloogiat, seda võõrplaneedi tingimustes. Teisalt võttes on see loetav horrorina, kus peategelase siseilma avanemine tekitab üha suuremat ebamugavustunnet. Muidugi, sellega asi ei piirdu.

Et siis aastakümneid tagasi on Maalt lahkunud üks sektilaadne väljavalitud teadlaste kogum, kes oma liidri sõnu uskudes (või õigemini neid omal moel interpreteerides) on tulnud jumalat otsima. Sihtkohast avastataksegi Maa-sarnane planeet, kuid edasi toimuvad mitmed kummalised sündmused liidri ja osa selle ekspeditsiooniga. Igal juhul, suur osa ellujääjaid ehitavad plaanide kohaselt asula ja elavad oma kõrgtehnoloogilist jäätmevaba elu – ootusega, et asula kõrvale veidrasse tektoonilisse moodustisse kadunud liider ükskord nende juurde naaseks.

Ühel päeva aga ilmub asula lähedale nõrkenud mees, kes osutub … liidri lapselapseks: saab selgeks, et seni hukkunuks peetud ekspeditsiooniosa oli siiski ellu jäänud, kuid nüüd aastate jooksul hukkunud, ning ainus ellujääja oli siis suurema ekspeditsiooni elamiskohta otsima hakanud. Ning nüüd hakkavad ilmnema peategelasega ja ta kaaslastega seotud saladused. (Rääkimata sellest, et 70-aastane peategelane oli usuliidriga armastajad – aga aastad on sellel uuel koduplaneedil hoopis teistsuguse mõjuga).

See on nüüd küll üsna sirgjooneline osutamine romaani tegevustikule, kuid see peategelane ise … on üks õige komplitseeritud tüüp; psühhiaatrilist hinnangut ei julgeks ega tohiks anda, aga meeles mõlgub küll üks selge diagnoos. Kuid nagu ikka, ega siis inimene meelega niisugune ole.

Romaan on omal vaiksel moel õige häiriv, raamatu finaal kisub üldse VanderMeeri triloogia lahenduse kanti (mõlemad tekstid ilmusid küll pea üheaegselt, kui ma ei eksi). Huvitav on see lähituleviku tehnoloogilised uuendused. Aga eks inimesed ise … need on äratuntavalt inimsootsiumi reeglite ja hüsteeriate järgi toimivad. Niisiis: hea karakteriloome, huvitavad tehnikalahendused, häiriv horror ja kosmiline müstika – just see müstiline külg paneb hinnangut mõneti kõikuma.