Jeff VanderMeer – Häving (2016)

Huvitav ja värske tõlkevalik, Varrak aegajalt üllatab raamatutega, millel pole erilist müügilootust (pähe torkab Mieville ja Ballard). Teos siis neile lugejatele, kel on vähe... ilukirjanduslikumad (või ulmelisemad) huvid. Raamatut võiks iseloomustada kui unenäolist õudust, lopsakasse ja veidrasse looduskeskkonda paigutuv painajalik seisundiproosa. Teise, võõra keskkonna kirjeldus, moondumine Võõraks (või nagu jutustaja arvab, on Võõrad juba mõnda aega meie maailma imbunud).

Lugu kui selline on neljaliikmelisest ekspeditsioonist (kõik naised; erialalt psühholoog, bioloog, maamõõtja ja antropoloog), kes saadetakse piirkonda nimega X, mis on olnud kolm aastakümmet eraldatud tsooniks, midagi kahtlast või õigemini seletamatut on seal võimust võtnud ning valitsus ei saa sellele ligi ega sotti (ala Xi õnnestub siseneda hüpnoosi mõju all, või muidu...). Tegemist on kaheteistkümnenda ekspeditsiooniga, kõik varasemad uurimisretked on pehmelt öeldes fataalselt nurjunud. Naiste ettevalmistus on kahjuks... vildakas või nii (peategelane kahtlustab peagi, et see on meelega, nende ekspeditsiooni kasutamise tegelikke eesmärke varjatakse), ega valmista ette selleks, mida nad seal kohtavad ja kogevad. Ja kohtavad nad õige kummalisi eluvorme, või midagi. Rühma endaga juhtub nii mõndagi ja märgid varasematest ekspeditsioonidest osutuvad õige õõvastavateks (või noh, oleneb vaatenurgast). Jutustajaks on bioloogist rühmaliige (kelle meedikust mees osales varasemal retkel; tekstis on küllaltki kaalukas osa retke-eelsel ajal), ja eks võib kahtluse alla panna ta irreaalse rännaku... tõepärasust, tegemist pole just üdini positiivse kangelasega. Aga eks triloogia järgmised raamatud anna ehk mingit selgitust siinses teoses juhtuvast.

Olen seda raamatut varem vaevaliselt ingliskeelsena lugenud, eks seetõttu nii mõnigi üllatus või õudus polnud nii rabav, aga ikkagi, peale teistki lugemist mulle segane raamat. Auhinnatud ja puha! Tahaks tõmmata paralleele „Stalkeri“ filmiga (või ka eelviidatud Ballardi romaaniga), kuid tänapäeva ameerika variant on külmem ja idealismivaba (no muidugi võiks rääkida võidutsevast rohelisest mõtteviisist, mis tänu Võõrale maailma rullub vms).

„Ent üks asi tuli mulle nüüd meelde: kus ma olin seda koorunud maski enne näinud – see oli üheteistkümnenda ekspeditsiooni psühholoog, ma olin näinud intervjuud, mis tehti temaga pärast seda, kui ta oli piirilt naasnud. Mees, kes oli külmavereliselt, tuimavõitu häälega öelnud: „Alal X oli üsna kaunis, üsna rahulik. Me ei näinud midagi ebatavalist. Mitte midagi.“ Ning siis oli ebamääraselt naeratanud.

Hakkasin mõistma, et surm polnud siin sama asi mis teisel pool piiri.“ (lk 133)

ulmekirjanduse baas
reaktor