Dresdeni kolmas romaan on vast
apokalüptilisem kui eelmised kaks, igal juhul peab võlur lähedaste ja enda
päästmiseks õige vägevaid jõude ja riukalikke / meeleheitlikke nippe kasutama –
ning romaani lõppedes (sest sari jätkub veel mitmete raamatute võrra, eksole,
seega pole see mingi spoiler) tekib paratamatult küsimus, kas Dresden käitus
enamvähem õigesti, kui tegi seda mida tegi. Kas ühe inimese armastus on väärt
niisugust kaost ja hävingut?
Ühesõnaga, Dresdeni sari läks
mitme kraadi võrra tõsisemaks ning esimeste romaanide hooletut killuviskamist
on nüüd mitme suurusjärgu võrra vähem: mis nalja sa ikka teed, kui asjad võivad
üsna tuksis olla. Sa võid irvitada endaga seotud asjade üle, aga kui su
lähedased on sinu pärast ohtu sattunud, tundub nagu veidi sobimatu miskit
võluri-komejanti arendada.
Raske oleks öelda, et tegu oleks
maailmataju arendava teosega (no kui sa muidugi usud vampiiridesse ja
viirastustesse ja haldjatesse, siis on ehk teisiti) – see on dramaatiline
meelelahutus linnafantaasia austajatele. Tänapäev, palju varjatud
üleloomulikust tavareaalsuse taga, sorts romantikat. Eks arvatavasti neljanda
romaani ilmumisel loeks vast edasi.„Kui ma kõnelesin, virvendas miski üle Justine’i näo, ehkki ma ei suutnud otsustada, kas see oli midagi sooja või midagi tulist, vihast. Ta pani silmad kinni ja sõnas: „Siis ta ehk sureb sellest mürgist, mis sul sees on, kui ta sinust joob.“
„Kurat võtaks. Mingi võimalus peab olema. Veel midagi, mida sa saad mulle rääkida.“
Justine kehitas õlgu ja raputas väsinult pead. „Me oleme juba surnud, härra Dresden.“ (lk 287)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar