Järjekordne isiklik
lugemiskogemuse pidupäev ehk tegemist peaks olema selle autori esimese looga,
mis mõjub … loetavalt. Polegi suuremat arusaamatust või meeleheidet, on hoopis
kenasti kulgev lugu – ja ma olin juba mõni aeg tagasi valmis Valentine’i
lühitekste enam mitte üldse puutuma.
Sarnaselt Holly Blackile on seegi
tekst libahuntide eluolust, aga high fantasy ulmailmade asemel paigutub see
lugu meie kaasaja tingimustesse. Velia on antroipoloog, kes peamiselt uurib
huntidega seonduvat; eriline huvi on ammu väljasurnud ürghuntidega seonduv. Aga
erinevalt „Jää ja tule laulu“ ürghuntidele on siin tegu pigem libahuntidega
(kuigi jah, mis siis Bran oli?) – millest on Velia vägagi teadlik, olles isegi
üks nende seast. Oma töödki kasutab ta selleks, et varjata libahuntide
murdmistest jäänud asitõendeid, tõlgendades neid avalikkusele vähe
kaasaegsemate elajate tööna.
Kuid Velia on ühtlasi olend, kes
tahab vahel paarituda, ja siin tekib väike probleem – libahunt ja inimene ei
sobi pikaaegseks kooseluks, kuivõrd vihahoos võib libahunt oma kaaslase
lihtsalt tükkideks kiskuda (rääkimata täiskuuöödest ja muust moondumisega
seonduvast). Aga et hunt olla ja siis mõne paarilisega kooselu proovida … pole
kah just unelmate vääriline. Igal juhul, järjekordse libahundi õõvastavaid
vägitegusid peites saab Velia taas kokku ammuse inimkireobjektiga ning … mida
küll teha?
Kirjelduse järgi näib vähe jabur
lugu, aga ehk õõv ja tumefantaasia ongi olemuselt sellised žanrid, et … uskuma
peab; muinasjutud täiskasvanutele. Kõik see noir ja arhetüüpsetele hirmudele
vajutamine: loodus ju ei saa loogiline olla?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar