Ed McDonald – Ravencry (2019)

Triloogia teises osas jätkub Ryhalt Galharrow katsumuste ookean. Eelmise romaani sündmustest on möödunud neli aastat; Süvakuningad püsivad eemal tänu Sündmusele, mille tunnistajaks oli ainsa elusoleva inimesena Galharrow. Kuid Valengrad on muutunud, kõikjal linnas on nägemused Heledast Leedist ning see on tekitanud uue usklike liikumise, mis kogub populaarsust kõikjal – muuhulgas peaks see uus jumalus päästma lihtrahva aadli ikkest. Ainult et Galharrow teab liigagi hästi, kuidas see Hele Leedi tekkis … ja peagi selgub seegi, milleks seda uut usuliikumist tegelikult ära kasutatakse.

Sest mingi uus ja jube jõud on niivõrd vägev, et suudab koguni tungida Nimetu Varesejala valdustesse ja röövida ta varakambrist Shavada Silma (Shavada oli siis see Süvakuningas, kes eelmises osas hukati). Ning üks hetk hakkavad Viletsusest pommitama Süvakuningate käsilased veidrate kristall-pommidega Valengradi. Ja Varesejalg (kes, nagu selgub, on hoopis teistsuguses lahingus Süvakuningate) saadab Galharrow’le oma saadik-varese, mis nõuab mehelt hoopis teistsuguseid tegusid, kui sel plaanis on.

Kõige tipuks haaravad linnas need uususklikud võimu ning võimuesindajad kas lahkuvad või liituvad nendega (režiimivahetus ei lähe küll nii jõhkraks kui Abercrombie uue romaani puhul). Igaljuhul, Shavada Silma jahtiv Galharrow liitub sõjasalgaga, mis suundub Viletsusse hävitama seda Süvakuningate pommitamisüksust ja peale meeleheitlikku lahingut peab Galharrow tegema ellujäämiseks ükskõik mida (Süvakuningate teenritel on vägagi vastikud võimalused aju-uuringuteks – seda ohtlikum on tema vangilangemine inimsoole, kuivõrd tema on Nimetute kõrval ainus inimene, kes teab Nalli Masina saladust).

„It takes a lot to disturb me. An awful fucking lot.
I’ve seen things most people wouldn’t believe. I’ve seen the ghosts of a carnival ship through the Misery, burned and skeletal. I saw gods unmake one of their own in the Engine’s heart, and I saw a woman unleash enough power to vanquish an entire army. But sometimes, it’s not about how fantastic or strange or fucking magical something is. It’s the humanity. Or the lack of it. When I went through that door I felt my world tilt.
This shouldn’t have been häppening in my city.“ (lk 185)

Triloogia teine raamat jätkab verist sünkmorni ning Galharrow inimlikud küljed kogevad kõigest halvast tahtest hoolimata kõiksugu põntse – see teeb kangelase ikka haavatavaks, kui ta hoolib või armastab kedagi ning selles romaanis on Galharrow’l kapis õige pirakas luukere; rääkimata siis vanadest või veel vanematest semudest, kes ta kõrval kannatavad (muidugi, kuivõrd neis on säilinud inimlikku, eksole).

McDonald ei hellita lugejaid ning halbade või väga halbade soovide või tegude tagajärjed harvendavad jõudsalt inimelusid – seda enam, kui mõni tegelane oma eesmärkide elluviimiseks surmamaagiat, mis nõuab massiliselt inimohverdusi. Igal juhul … juhtub koledusi.

Eks võiks mõelda, milliseid võtteid kasutab autor lugejatee meeldimiseks või noh, meelde jäämiseks (no need Galharrow eetilised ja esteetilised dilemmad armastatu ja lähedaste nimel), aga ükskõik, minu meelest on see hea meelelahutus ja vahel võib niisugust dramaatilist eepikat kogeda.

„’How am I doing so far?’
The raven cast itself into the air, flew up high, did a circuit around me, then returned to its perch on my shoulder.
’How do you think? Fucking terribly. You’ve let religious fanatics take over the city in preparation for some kind of cosmic-power rituaal. You’ve let a lot of Valengrad’s defenders get run out of the city, or killed by things coming out of the sky, you haven’t recovered the Eye, and there’s a dark sorcerer poised to subjugate the Nameless. On a scale of one to ten, I’d say you’re in deep shit.’
’When are we not in deep shit?’ I said. For all it claimed not to feel anything, I was sure that the raven was laughing.“ (lk 241)