Triloogia teises osas jätkub
Ryhalt Galharrow katsumuste ookean. Eelmise romaani sündmustest on möödunud
neli aastat; Süvakuningad püsivad eemal tänu Sündmusele, mille tunnistajaks oli
ainsa elusoleva inimesena Galharrow. Kuid Valengrad on muutunud, kõikjal linnas
on nägemused Heledast Leedist ning see on tekitanud uue usklike liikumise, mis
kogub populaarsust kõikjal – muuhulgas peaks see uus jumalus päästma lihtrahva
aadli ikkest. Ainult et Galharrow teab liigagi hästi, kuidas see Hele Leedi
tekkis … ja peagi selgub seegi, milleks seda uut usuliikumist tegelikult ära kasutatakse.
Sest mingi uus ja jube jõud on
niivõrd vägev, et suudab koguni tungida Nimetu Varesejala valdustesse ja
röövida ta varakambrist Shavada Silma (Shavada oli siis see Süvakuningas, kes
eelmises osas hukati). Ning üks hetk hakkavad Viletsusest pommitama
Süvakuningate käsilased veidrate kristall-pommidega Valengradi. Ja Varesejalg
(kes, nagu selgub, on hoopis teistsuguses lahingus Süvakuningate) saadab
Galharrow’le oma saadik-varese, mis nõuab mehelt hoopis teistsuguseid tegusid,
kui sel plaanis on.
Kõige tipuks haaravad linnas need
uususklikud võimu ning võimuesindajad kas lahkuvad või liituvad nendega (režiimivahetus
ei lähe küll nii jõhkraks kui Abercrombie uue romaani puhul). Igaljuhul, Shavada
Silma jahtiv Galharrow liitub sõjasalgaga, mis suundub Viletsusse hävitama seda
Süvakuningate pommitamisüksust ja peale meeleheitlikku lahingut peab Galharrow tegema
ellujäämiseks ükskõik mida (Süvakuningate teenritel on vägagi vastikud
võimalused aju-uuringuteks – seda ohtlikum on tema vangilangemine inimsoole, kuivõrd
tema on Nimetute kõrval ainus inimene, kes teab Nalli Masina saladust).
„It takes a lot to disturb me. An awful fucking lot.
I’ve seen things most people wouldn’t believe. I’ve seen the ghosts of a carnival ship through the Misery, burned and skeletal. I saw gods unmake one of their own in the Engine’s heart, and I saw a woman unleash enough power to vanquish an entire army. But sometimes, it’s not about how fantastic or strange or fucking magical something is. It’s the humanity. Or the lack of it. When I went through that door I felt my world tilt.
This shouldn’t have been häppening in my city.“ (lk 185)
Triloogia teine raamat jätkab
verist sünkmorni ning Galharrow inimlikud küljed kogevad kõigest halvast
tahtest hoolimata kõiksugu põntse – see teeb kangelase ikka haavatavaks, kui ta
hoolib või armastab kedagi ning selles romaanis on Galharrow’l kapis õige
pirakas luukere; rääkimata siis vanadest või veel vanematest semudest, kes ta
kõrval kannatavad (muidugi, kuivõrd neis on säilinud inimlikku, eksole).
McDonald ei hellita lugejaid ning
halbade või väga halbade soovide või tegude tagajärjed harvendavad jõudsalt
inimelusid – seda enam, kui mõni tegelane oma eesmärkide elluviimiseks
surmamaagiat, mis nõuab massiliselt inimohverdusi. Igal juhul … juhtub
koledusi.
Eks võiks mõelda, milliseid
võtteid kasutab autor lugejatee meeldimiseks või noh, meelde jäämiseks (no need
Galharrow eetilised ja esteetilised dilemmad armastatu ja lähedaste nimel), aga
ükskõik, minu meelest on see hea meelelahutus ja vahel võib niisugust
dramaatilist eepikat kogeda.
„’How am I doing so far?’
The raven cast itself into the air, flew up high, did a circuit around me, then returned to its perch on my shoulder.
’How do you think? Fucking terribly. You’ve let religious fanatics take over the city in preparation for some kind of cosmic-power rituaal. You’ve let a lot of Valengrad’s defenders get run out of the city, or killed by things coming out of the sky, you haven’t recovered the Eye, and there’s a dark sorcerer poised to subjugate the Nameless. On a scale of one to ten, I’d say you’re in deep shit.’
’When are we not in deep shit?’ I said. For all it claimed not to feel anything, I was sure that the raven was laughing.“ (lk 241)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar