Veider tekst … iseenesest päris
puine ja naiivne, aga samas – milline humaanne kirg! Ja sellist kompromissitut maailmaparandamist
tihti just ei kohta (kuigi lõpptulemus on kaugel õnnelikust lõpust).
Võiks jäädagi imestama, et
selline tekst ilmus nõukogude ajal ja tõlgiti koguni eesti keelde – tegu on
otsekohese kriitikaga totalitaristliku režiimi asjus; refleksist loed siis samuti
nõukogudevastast välja (muidugi on siin nö kohustuslikud sotsrealismi hüüdlaused,
aga rikutud meelele mõjuvad needki … kahtlaselt – kuigi samas ei usu, et
Strugatskid olid paatoslikud režiimivastased) … aga mitte ainult: lühiromaanis käsitletav
inimlik nõmedus on staatiliselt omane nii keskajale kui kaasajale (ka ajaloolased
tulevikust pole miskid inglikesed), ning ei näinud Strugatskidki oma eluajal
olukorra paranemist.
Aga ideaale peab olema, see on
selge.
Ja ikka, hämmastav, et midagi
sellist ilmus. See on justkui kokkuvõte kommunistliku võimu toimemehhanismidest
– hall mass, mis võimutseb halli massi üle, seda siis liidri juhtimisel (ja
lõpuks suval). Ning milline kontrast samas kogumikus ilmunud "Tagasitulekuga".
„Ükski riik ei saa areneda teaduseta – naabrid hävitavad ta. Kunstide ja üldise kultuurita kaotab riik enesekriitikavõime, hakkab soosima ekslikke tendentse, sünnitab iga hetk varisere ja lurjuseid, arendab kodanikes tarbijavaimu ja enese ülehindamist ning langeb lõppude lõpuks täpselt samuti arukamate naabrite ohvriks. Võib kuipalju tahes jälitada raamatutarku, keelata teadusi, hävitada kunste, kuid varem või hiljem tuleb aru pähe võtta ja hambaid kiristades ometi avada tee kõigele, mida võimuahnus, juhmus ja harimatus südamepõhjast vihkavad. Ja kuidas ka need võimul seisvad hallid teadmisi ei põlga, ei saa nad ometi ajaloo objektiivse paratamatuse vastu, nad võivad selle käiku ainult aeglustada, kuid peatamine pole nende võimuses. Teadust põlates ja kartes on nad siiski sunnitud seda soosima, et püsima jääda.“ (lk 383)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar