Eks see romaan on suuresti kantud
tulevikuvaimustusest: kui 22. sajandiks võiks planeedi üle valitseda kommunism
ning kümme miljardit inimest elaks kui päikesesoojusest kullatud
pioneerilaagris, valitsevaks meeleoluks vendlus ja võrdsus. Kosmos on valla ja
seal on paganama põnev! Erinevad eluvormid ja arvatavad humanoidid! Terraformimine
ei anna tulemusi hoomamatus tulevikus, vaid nüüd ja praegu – tuleb vaid ühiselt
käised üles käänata ja tööle valu anda!
Ühesõnaga, sellist tulevikku me
tahaksimegi. Romaan on tänapäeva mõistes ehk YA; Strugatskeid iseloomustav
dostojevskilikkus avaldub vaid õrna uduvihmana (need värdjad küberid!). Tekst
pole just mõnuga loetav, need veerand tuhat lehekülge ikka venisid ja venisid ning
eks ikka mõtlesid, kas kompositsiooniga oleks pidanud nii palju vaeva nägema. Muidugi,
võib hellitada mõtet, kui palju pidid autorid avaldamiseks teksti kohendama.
Eks ulmebaasis on mitmel puhul
mainitud, et tegu on Strugatskite ühe nõrgima eestindusega ja tõepoolest, nautimist
on siin napilt (kuigi potentsiaalselt justkui oleks) ja rohkem ma ei viitsi
sellest mõelda (sest lugemine niivõrd venis).
„Just tolsamal peataoleku perioodil jõudis „Galaktioni“ meeskond äkki arusaamisele (teada oli ta seda saanud palju varem), et nii kummaline kui see ka pole, kuid kõige suurem austus ei lange maailmas osaks kosmonautidele, süvaveetuukritele ja isegi mitte salapärastele koletiste alistajatele – zoopsühholoogidele, vaid arstidele ja õpetajatele. Muuhulgas selgus, et Maailma Nõukogus on kuuskümmend protsenti õpetajaid ja arste. Et õpetajatest on alatasa puudus, kosmonaute on jalaga segada. Et süvaveetuukritel läheks ilma arstidta halvasti, hoopiski mitte vastupidi. Kõik need ja veel paljud teised sama laadi vapustavad andmed jõudsid meeskonna teadvusse kohutavalt argipäevasel viisil: ökonoomikatunni tavalise televisioonisaate kaudu, kusjuures kõige hirmsam oli see, et õpetaja ei lükanud neid vähimalgi määral ümber.“ (lk 19)
„Kondratjev käis kõik toad läbi, jõi narsaani, jäi tühja kirjutuslaua ette seisma ja hakkas mõtlema, kuidas päeva surnuks lüüa. Akna taga paistis heledasti päike, vidistas linnuke ning sirelipõõsastest kostis metalset kriginat ja klõbinat. Seal askeldas nähtavasti üks nendest agaratest hulkjalgsetest värdjatest, kes võtsid ausalt inimeselt võimaluse tegelda näiteks aiatööga.“ (lk 81)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar