Järjekordne armastuslugu Newfordi
laadis, seekord siis kirjutatuna esmakohtinguna koomiksikunstnikust neiu ja nö
libahundi vahel. Libahunt on igati iidne olend, kes juba aegade algusest seal
kandis elanud, aga nüüd on tal soov mõne lihtsurelikust naisega romantikat
pruulida (no omasugustega on see nagu on) – keegi, kes oskab hinnata iga päeva
erakordsust jne (et siis pole enamvähem surematu või nii). Neiu aga pole paar
aastat kellegagi koos olnud (et tegemist on Newfordiga, siis ta viimane
elukaaslane … polnud just päris tavaline mees) ja noh, tutvumiskuulutuse kaudu
kellegagi kohtumine on kah parem kui mitte midagi.
Aga kohting … ei kuku päris nii
välja nagu vargsi loodetud ning neiu lahkub südamest solvununa kohvikust. Ja
jääb silma libahuntide kambale, kes saadavad ta koduni ning tahavad neiu
meelelahutuseks ära järada. Neiu on pahane, et ikka veel mingi jama selle
ebaõnnestunud kohtinguga. Mistõttu romantik-libahunt laseb üles otsida selle
neiu elukoha ning kohale saabudes tekib tal vastasseis libahundikambaga, kuna
ei soovi, et neiu pintslisse pandaks. Tal tuleb nüüd kampa veenda, et neiu on
tegelikult ära märgistatud ja kuulub romantik-libahundile – mis aga peale
sellist ebaõnnestunult leppinud kohtumist ei pruugi neiule pärale jõuda
(muidugi, romantik pole mingi mats, muidugi ta austab naise valikuid – lihtsalt
selle kamba käest päästmiseks peab ta sellist machojama etendama).
Et siis igati (liba)romantiline
värk, esitatuna vaheldumisi läbi mõlema peategelase vaatenurkade. Vahel tundub,
et autor võiks selliseid tekste enamvähem kinnisilmi kirjutada, aga noh,
väikestes kogustes võib muidugi niisuguseid ilujutte kogeda; miskid
üldinimlikud unistused ja unelmad kaunimast elust või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar