Esmapilgul see mahajäetud
surnuaial teineteise leidmise lugu ei meeldinud, või noh, mõjus kuidagi
totakas-poseerivalt. Aga samas … järelmaitsena on see niisugune ilus lugu nagu
kohtab seda de Linti eestindatud romaanidest: kohtuvad kaks üksikut hinge,
leiavad viimaks arusaamise ja see läheduseteke on mingil moel puudutav, sest
noh, kes ei tahaks midagi ilusat, tõelist lähedust. Või noh, mis see ilus
lähedus õieti ongi, kas peale esimeste kuude armumist järgneb ikka midagi nii
elusat. Eksole.
De Linti inimkangelased vist
suurt ei koge seda kooselu argipäeva. Aga nagu öeldud, veidi juustuselt ja
klišeelikult ta oma kangelasi kokku juhatab … kuid ometi on selles midagi
südantsoojendavat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar