N. K. Jemisin – Stone Hunger (How Long 'til Black Future Month?, 2018)

Tundub, et tegu on omamoodi harjutusega / läbikirjutusega „Lõhutud Maa“ triloogia asjus. Väljaõpetamata orogeneesiga neiu liigub üksi ringi ja püüab aastaaega jõudnud kindlustunud kundadelt enda tarvis toiduvarusid näpata. Noh, teadagi orogeneesiga inimesed on ühiskonnas enamvähem surmale määratud ja selle võime peitmine on omamoodi kunst – kuni vältimatu lõpuni.

Jutus varitseb neiu ühe kindlustatud küla juures; maavärinat imiteerides murrab ta sinna valdustesse sisse ja näeb … esmakordselt seda kivisööjat. Ja järgmine hetk avastab end lõksust. Ykka ja ta erinevad kaaslased on neiu kinni püüdnud ning üllataval kombel üsna orogeneesivabasse ruumi – vangistatud on ta selleks, et mitte karistada ja tappa selle koletu sissemurdmise pärast, vaid uurimaks, kas tema võimeid oleks võimalik ära kasutada (või siis sobimatuse korral elimineerida).

Neiu üllatuseks selgub, et siin (romaani Castrima jääb küll mainimata) on veel paarkümmend orogeneesiga inimest – muuhulgas avastab ta iseloomuliku lõhnajälje järgi, et ka see mees, keda neiu on järjepidevalt jälitanud, on Ykka eriliste kampa sattunud. Neiu otsustab oma kättemaksu täide viia – ning kivisööja pakub abi.

Kuigi mul on „Stone Sky“ lugemata, võiks selle teksti paigutada pigem „Viienda aastaaja“ hilisemate sündmuste kanti – aastaaeg on mõnda aega kestnud ning inimsoole läheb tuumatalve mõju üha hapumaks. Kas siinne peategelane on ka romaanide Castrimas, ei oskagi öelda – võibolla üks neist noortest, keda Essun õpetama hakkab? Samas ei saa öelda, et jutu asula ja romaanide Castrima suurt sarnaneks – või noh, ehk ma ei mäleta „Viienda aastaaja“ esimest kogemust selle kogukonnaga; igatahes liikuv katus tundub küll … erinev.