Autor uneleb võimalusest, et mis
oleks, kui oleks võimalus aastakümneid kestnud abielust ja abikaasast veidi
puhkust saada – ilma et sellest suuremat jama tekiks, noh vahel ju tahaks saada
hingetõmbeaega abikaasa mõnest tüütumast küljest (loo ilmumisel polnud Bradbury
kolmekümnenegi, niiet … igati ulme).
Selleks on korraga võimalus tehisteisiku
abil. Luuakse sinust identne koopia – mitte et see oleks kloon, vaid ikka
võimalikult superlux tehniline lahendus (humoorikas seegi, et kui panna kõrv
vastu teisiku rinda, kuuled sa vaikset tiksumist). Tõsi, selline
tehnikasaavutus on seadusega reguleerimata ja koguni kriminaalkorras
karistatav, aga noh … abielu, eksole. Nagu loo mõlemale peategelasele selgub,
pole selline illegaalne inimrobot abielurutiinile just kõige sobivam lahendus.
Musta huumoriga lahendatud
kerglane suhtedraama, mis on vürtsitatud Asimovi laadis robotitega – tõsi küll,
robootika seadused ei paista siin korralikult kehtivat …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar