Daryl Gregory – Brother Rifle (Made to Order, 2020)

Igal tavalisel aastal võiks see lugu olla valitud aasta parimate ulmelugude antoloogiatesse või miks mitte lühiproosa auhindade nominentide hulka. No tundub selline … üldinimlik ja samas konfliktne tekst, mis samas oleks ka loetav ka laiemale lugejamassile. Muidugi, võin eksida.

Lugu siis sellest, kuidas peategelasel ravitakse kuulist tekitatud peahaava, ja noh, aju ei tööta enam just tavapäraselt. Selle sai ta lähituleviku järjekordses India ja Pakistani vahelises relvakonfliktis, kus ühel rutiinsel reidil jäi ta rühm snaipri tule alla.

Et tegemist on tulevikumuusikaga, siis kasutatavad sõjarelvad on vähe arenenumad kui praegu – nii on peategelase nö käepikenduseks robot, mida saab saata enda ees ja mis mehe käsu peale tulistab jms. Peale mitme rühmakaaslase langemist saadab segadusest virguv mees selle roboti snaiprit hävitama – langevad snaiper ja mitmed kõrvalseisjad.

Loo toimumise ajaks on peategelane tagasi Ameerikas ja ta aju püütakse „õigeks“ keerata, ja peale mitmeid kuid hakkavadki invaliidil tekkima emotsioonid ning posttraumaatiline stress alustab oma tööd, mis ei rõõmusta mehe eest hoolitsevaid sugulasi.

Ühesõnaga, kõiksugu sellised märksõnad on mainitud, mis võiks teksti taasavaldatavaks muuta. Teksti parim osa ongi ehk need eksperimendid, mille abil püütakse peategelane normaalseks saada – et ta hakkaks taas valikuid tegema (sest ta kahetseb, et tema käe läbi hukkusid süütud; nüüd ta peab selle eest kannatama). (Miks üldse ameeriklased selles konfliktis osalesid, jäigi arusaamatuks.)