Igal tavalisel aastal võiks see
lugu olla valitud aasta parimate ulmelugude antoloogiatesse või miks mitte
lühiproosa auhindade nominentide hulka. No tundub selline … üldinimlik ja samas
konfliktne tekst, mis samas oleks ka loetav ka laiemale lugejamassile. Muidugi,
võin eksida.
Lugu siis sellest, kuidas
peategelasel ravitakse kuulist tekitatud peahaava, ja noh, aju ei tööta enam
just tavapäraselt. Selle sai ta lähituleviku järjekordses India ja Pakistani
vahelises relvakonfliktis, kus ühel rutiinsel reidil jäi ta rühm snaipri tule
alla.
Et tegemist on tulevikumuusikaga,
siis kasutatavad sõjarelvad on vähe arenenumad kui praegu – nii on peategelase
nö käepikenduseks robot, mida saab saata enda ees ja mis mehe käsu peale tulistab
jms. Peale mitme rühmakaaslase langemist saadab segadusest virguv mees selle
roboti snaiprit hävitama – langevad snaiper ja mitmed kõrvalseisjad.
Loo toimumise ajaks on
peategelane tagasi Ameerikas ja ta aju püütakse „õigeks“ keerata, ja peale
mitmeid kuid hakkavadki invaliidil tekkima emotsioonid ning posttraumaatiline
stress alustab oma tööd, mis ei rõõmusta mehe eest hoolitsevaid sugulasi.
Ühesõnaga, kõiksugu sellised
märksõnad on mainitud, mis võiks teksti taasavaldatavaks muuta. Teksti parim
osa ongi ehk need eksperimendid, mille abil püütakse peategelane normaalseks
saada – et ta hakkaks taas valikuid tegema (sest ta kahetseb, et tema käe läbi
hukkusid süütud; nüüd ta peab selle eest kannatama). (Miks üldse ameeriklased
selles konfliktis osalesid, jäigi arusaamatuks.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar