Eduard Vilde – Mäeküla piimamees (1970)

Romaan algab kui baltisaksa „Oblomov“, kui väikemõisnik uitab ja meeliskleb – kuni viimaks avastab naissoo kehalised võlud. Ja noh, et midagi saada, tuleb üldiselt ka vastu anda.

Mis siis viib Tõnu Prillupini, kes pragmaatiliselt mõistab, et lapsi sünnitanud kadunud naise noorem õde, kes nüüd abikaasa ülesandeid täidab, saab kasutada selleks, et kogukondlikul redelil tõusta mõned astmed kõrgemale – kui Prillup võtab vastu mõisniku pakkumise. Vaid see noor Mari ei taha kuidagi nõustuda olemaks meestele maksevahendiks ja mängukanniks.

Aga nagu tõejärgses ühiskonnas on kombeks, et kui midagi järjekindlalt pähe taguda, siis see viimaks ka käibele võetakse. Mõisnik ja Prillup saavad oma tahtmise.

Romaani mõistatuslikeim tegelane on kahtlemata Mari, vahend meeste ihade täideviimiseks. Kuid noor naine pole lihtsalt meeste lükata-tõmmata, meeste nõudmistega nõustumine jääbki lõpuni segaseks – on see järeleandmine Prillupi kuudepikkusele survele, soov elu paremaks saada (millele viitaks ka justkui romaani finaal) või lihtsalt … igavusest? Mari on ühtaegu pragmaatiline (erinevad otsused, mida ta vastu võtab seoses talupidamise, Prillupi ja tema lastega) kui ka kergelt libahundilikku laadi iseseisev naine oma tahtmistega (mis viib viimaks kasvõi sepa sajatamiseni).

Võiks muidugi mõelda, et meesautorina on Vilde loonud üsna lihtsalt mõistetavad mõisniku ja Prillupi tegelaskujud – nende ihad ja motiivid ja kahtlused pole mõistmise mõttes just psühhoanalüütilises mustas augus solberdamine. Aga samas see Mari, kas meesautor kirjutas huvitava naistegelase või jäi ta tegelikult jänni, seda ma meeslugejana ei oskagi üheselt hinnata (ning muidugi, erinevatel ajajärkudel hindaks ka teisiti, eksole). Tahaks ikka loota, et huvitav karakter (no ega siis kirjandusklassikasse igavaid tekste valita? Eksole).

Muidugi on piinlik tunnistada, et lugesin seda teksti alles nüüd. Tegu on huvitava romaaniga, aga kas tõesti on see senini koolis kohustusliku kirjanduse valikus? Vilde loomulikult rokib, aga kas nüüd sellises õrnas eas lugejate meeltes.

„Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotsalaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, - mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“ (lk 78)