Romaan algab kui baltisaksa „Oblomov“,
kui väikemõisnik uitab ja meeliskleb – kuni viimaks avastab naissoo kehalised võlud.
Ja noh, et midagi saada, tuleb üldiselt ka vastu anda.
Mis siis viib Tõnu Prillupini,
kes pragmaatiliselt mõistab, et lapsi sünnitanud kadunud naise noorem õde, kes
nüüd abikaasa ülesandeid täidab, saab kasutada selleks, et kogukondlikul redelil
tõusta mõned astmed kõrgemale – kui Prillup võtab vastu mõisniku pakkumise. Vaid
see noor Mari ei taha kuidagi nõustuda olemaks meestele maksevahendiks ja
mängukanniks.
Aga nagu tõejärgses ühiskonnas on
kombeks, et kui midagi järjekindlalt pähe taguda, siis see viimaks ka käibele
võetakse. Mõisnik ja Prillup saavad oma tahtmise.
Romaani mõistatuslikeim tegelane
on kahtlemata Mari, vahend meeste ihade täideviimiseks. Kuid noor naine pole
lihtsalt meeste lükata-tõmmata, meeste nõudmistega nõustumine jääbki lõpuni
segaseks – on see järeleandmine Prillupi kuudepikkusele survele, soov elu paremaks
saada (millele viitaks ka justkui romaani finaal) või lihtsalt … igavusest? Mari
on ühtaegu pragmaatiline (erinevad otsused, mida ta vastu võtab seoses talupidamise,
Prillupi ja tema lastega) kui ka kergelt libahundilikku laadi iseseisev naine
oma tahtmistega (mis viib viimaks kasvõi sepa sajatamiseni).
Võiks muidugi mõelda, et
meesautorina on Vilde loonud üsna lihtsalt mõistetavad mõisniku ja Prillupi
tegelaskujud – nende ihad ja motiivid ja kahtlused pole mõistmise mõttes just
psühhoanalüütilises mustas augus solberdamine. Aga samas see Mari, kas
meesautor kirjutas huvitava naistegelase või jäi ta tegelikult jänni, seda ma
meeslugejana ei oskagi üheselt hinnata (ning muidugi, erinevatel ajajärkudel
hindaks ka teisiti, eksole). Tahaks ikka loota, et huvitav karakter (no ega
siis kirjandusklassikasse igavaid tekste valita? Eksole).
Muidugi on piinlik tunnistada, et
lugesin seda teksti alles nüüd. Tegu on huvitava romaaniga, aga kas tõesti on
see senini koolis kohustusliku kirjanduse valikus? Vilde loomulikult rokib, aga
kas nüüd sellises õrnas eas lugejate meeltes.
„Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotsalaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, - mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“ (lk 78)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar