George R. R. Martin – Valguse hääbumine (2020)

Ootamatult hea lugemiselamus, eks Martini kõik eesti keelde tõlgitud romaanid ja lühem proosa on tugeva horrori kiiksuga, seekord hakkas see ahistav õhkkond minu jaoks tööle kuidagi sobivalt soolaselt ja kõhedalt.

Mees saab kutse oma endiselt armastatult, et ta tuleks planeedile, kus endine armastatu töötab ökoloogina. Tegemist on maailmaruumis triiviva planeediga, mis on ühest päikesesüsteemist tasahilju minema triivimas – eelnevalt kasutati seda planeeti nö festivaliplaneedina, kus kõiksugu eri planeetide erinevad inimühiskonnad tegid nö näidise oma elukeskkonnast, mida sai siis külastada (noh, umbes nagu maailmanätus, aga et tegemist ikka planeetidega, siis hulga grandioossemas skaalas - milleks paviljon, kui võib parem linna või elukeskkonna teha). Aga pidu on läbi ning kogu planeet on enamvähem inimtühi, kohalik ökosüsteem on lagastatud sissetoodud liikidest ja ka planeedikujundamisest. Ning planeet on triivimas tühja galaktikaruumi, jättes selja taha päikesed (talve asemel on niisiis pimedus tulekul, romaani algul kasutati paaril korral seda pimeduse-lauset, mis tekitab muidugi huvi, et kuidas see õieti originaalis kõlas; ja eks tekitas kerge muige seda hüüdlauset tekstis kohates).

Naine ongi tühjal kosmodroomil vastas, aga kuidagi … tõrjuv – nagu peagi selgub, on ta seal planeedil koos abikaasa ja selle meeskaaslasega, ning elavad meeste päritoluplaneedile kohast pereelu (ning tema pole meest kutsunudki). Hoiatustest hoolimata püüab peategelane naist uuesti võluda ning mingi hetk õnnestub koguni meelitada põgenema, aga kõigi nende aktsioonide käigus tekivad muuhulgas mitmed rängad konfliktid sinna planeedile jäänud nende abikaasade ühiskonna teiste grupeeringutega (osa neist harrastab muuhulgas nö ebainimeste jahti (kõik, kes pole meie planeedilt, on ebainimesed), naise abikaasad on progressiivsemad ja püüavad takistada inimjahti - mille ilmsikstulek võiks põhjustada konflikti teiste selle süsteemi planeetidega) ning puhkeb õige verine ellujäämis- ja kättemaksumadin.

Kõlab nagu üsna tavapärane ulmekas, aga teksti teeb veetlevaks selle kultuuriline mitmekesisus, eelkõige kokkupõrge selle naise abikaasade ühiskonnakorraldusega, mis juba loomult on õige agressiivne ja ksenofoobne (aga jah, millisest vaatepunktist?). Ja muidugi selle eemale triiviva planeedi loodus kõigi oma sissetoodud liikidega ja need nö näitusepaviljonidest linna- või elukeskkonnad, mis nüüdseks inimtühjad ja toimivad omasoodu edasi. Kuni päikesesüsteemist kadumine kõik selle välja suretab. Ja see ajaskaala, kus kunagi Maalt pärit inimesed on asustanud ja kaotanud ja taasasustanud kõiksugu planeete - kuni on jõutud suure tühjuse servale, kus enam polegi tähti ega planeete.

Martin ei idealiseeri ühtki peamist tegelast, eks oma osa selles on peategelase üha deliirsemaks muutuv maailmataju selle hammasrataste vahele jäämise käigus. Peategelase ja ta armastatu suhte jälgimisel on huvitav jälgida, millal nimetab peategelane teda Gweniks või Jennyks, see on näide omamoodi sisemisest lagunemisest. Aga eks kõik siinsed võõrplaneetlased on teatud probleemidega ja samas oma ühiskonnamudeliga sinapeal. Jällegi, huvitav karakteriloome.

Ühesõnaga, mingit rõõmsat pulli siin pole, küll aga õige tinast noiri; huvi poolest võiks selle maailma teisigi tekste lugeda (nagu aru saan, on tuntuimad neist Haviland Tufi reisid).

“Ta pöördus Dirki poole ja võttis mehe käe oma pihkude vahele. “Jah, ma olen sinust mõelnud. Olen mõelnud, et asjad olid paremini siis, kui me koos Avalonil elasime, ja olen mõelnud, et võib-olla olid see ikkagi sina, keda ma armastasin, ja mitte Jaan, ja olen mõelnud, et meie sinuga võiksime tuua maagia tagasi, anda kõigele jälle mõtte. Aga kas sa siis ei näe? See ei ole nii, Dirk, ja kogu su pealekäimine ei muuda asja. Kuula seda linna, kuula Kryne Lamiyat. See on sinu tõde. Sa mõtled minust ja mina mõnikord sinust ainult sellepärast, et meie suhe on surnud. See on ainus põhjus, miks ta paremana näib. Õnn oli eile ja õnn tuleb homme, aga mitte kunagi ei tule seda täna, Dirk. Seda ei saagi olla, sest lõppkokkuvõttes on see ainult illusioon, ja illusioonid paistavad tõesed üksnes kaugelt. Meie suhe on läbi, mu unistav kadunud armastus, läbi, ja nii ongi kõige parem, sest see on ainus asi, mis selle heaks muudab.”” (lk 100)

ulmekirjanduse baas