Ootamatult hea lugemiselamus, eks
Martini kõik eesti keelde tõlgitud romaanid ja lühem proosa on tugeva horrori kiiksuga,
seekord hakkas see ahistav õhkkond minu jaoks tööle kuidagi sobivalt soolaselt
ja kõhedalt.
Mees saab kutse oma endiselt
armastatult, et ta tuleks planeedile, kus endine armastatu töötab ökoloogina. Tegemist on
maailmaruumis triiviva planeediga, mis on ühest päikesesüsteemist tasahilju minema
triivimas – eelnevalt kasutati seda planeeti nö festivaliplaneedina, kus
kõiksugu eri planeetide erinevad inimühiskonnad tegid nö näidise oma
elukeskkonnast, mida sai siis külastada (noh, umbes nagu maailmanätus, aga et tegemist ikka planeetidega, siis hulga grandioossemas skaalas - milleks paviljon, kui võib parem linna või elukeskkonna teha). Aga pidu on läbi ning kogu planeet on
enamvähem inimtühi, kohalik ökosüsteem on lagastatud sissetoodud liikidest ja
ka planeedikujundamisest. Ning planeet on triivimas tühja galaktikaruumi, jättes selja taha päikesed (talve asemel on niisiis pimedus tulekul, romaani algul kasutati paaril korral seda pimeduse-lauset, mis tekitab muidugi huvi, et kuidas see õieti originaalis kõlas; ja eks tekitas kerge muige seda hüüdlauset tekstis kohates).
Naine ongi tühjal kosmodroomil vastas,
aga kuidagi … tõrjuv – nagu peagi selgub, on ta seal planeedil koos abikaasa ja
selle meeskaaslasega, ning elavad meeste päritoluplaneedile kohast pereelu (ning tema pole meest kutsunudki). Hoiatustest hoolimata püüab peategelane naist uuesti võluda ning mingi hetk õnnestub
koguni meelitada põgenema, aga kõigi nende aktsioonide käigus tekivad muuhulgas
mitmed rängad konfliktid sinna planeedile jäänud nende abikaasade ühiskonna
teiste grupeeringutega (osa neist harrastab muuhulgas nö ebainimeste jahti (kõik, kes pole meie planeedilt, on ebainimesed), naise abikaasad on progressiivsemad ja püüavad takistada inimjahti - mille ilmsikstulek võiks põhjustada konflikti teiste selle süsteemi planeetidega)
ning puhkeb õige verine ellujäämis- ja kättemaksumadin.
Kõlab nagu üsna tavapärane
ulmekas, aga teksti teeb veetlevaks selle kultuuriline mitmekesisus, eelkõige
kokkupõrge selle naise abikaasade ühiskonnakorraldusega, mis juba loomult on
õige agressiivne ja ksenofoobne (aga jah, millisest vaatepunktist?). Ja muidugi
selle eemale triiviva planeedi loodus kõigi oma sissetoodud liikidega ja need
nö näitusepaviljonidest linna- või elukeskkonnad, mis nüüdseks inimtühjad ja toimivad
omasoodu edasi. Kuni päikesesüsteemist kadumine kõik selle välja suretab. Ja see ajaskaala, kus kunagi Maalt pärit inimesed on asustanud ja kaotanud ja taasasustanud kõiksugu planeete - kuni on jõutud suure tühjuse servale, kus enam polegi tähti ega planeete.
Martin ei idealiseeri ühtki
peamist tegelast, eks oma osa selles on peategelase üha deliirsemaks muutuv
maailmataju selle hammasrataste vahele jäämise käigus. Peategelase ja ta
armastatu suhte jälgimisel on huvitav jälgida, millal nimetab peategelane teda
Gweniks või Jennyks, see on näide omamoodi sisemisest lagunemisest. Aga eks
kõik siinsed võõrplaneetlased on teatud probleemidega ja samas oma
ühiskonnamudeliga sinapeal. Jällegi, huvitav karakteriloome.
Ühesõnaga, mingit rõõmsat pulli
siin pole, küll aga õige tinast noiri; huvi poolest võiks selle maailma teisigi
tekste lugeda (nagu aru saan, on tuntuimad neist Haviland Tufi reisid).
“Ta pöördus Dirki poole ja võttis mehe käe oma pihkude vahele. “Jah, ma olen sinust mõelnud. Olen mõelnud, et asjad olid paremini siis, kui me koos Avalonil elasime, ja olen mõelnud, et võib-olla olid see ikkagi sina, keda ma armastasin, ja mitte Jaan, ja olen mõelnud, et meie sinuga võiksime tuua maagia tagasi, anda kõigele jälle mõtte. Aga kas sa siis ei näe? See ei ole nii, Dirk, ja kogu su pealekäimine ei muuda asja. Kuula seda linna, kuula Kryne Lamiyat. See on sinu tõde. Sa mõtled minust ja mina mõnikord sinust ainult sellepärast, et meie suhe on surnud. See on ainus põhjus, miks ta paremana näib. Õnn oli eile ja õnn tuleb homme, aga mitte kunagi ei tule seda täna, Dirk. Seda ei saagi olla, sest lõppkokkuvõttes on see ainult illusioon, ja illusioonid paistavad tõesed üksnes kaugelt. Meie suhe on läbi, mu unistav kadunud armastus, läbi, ja nii ongi kõige parem, sest see on ainus asi, mis selle heaks muudab.”” (lk 100)
2 kommentaari:
Haviland Tufi reisid on hetkel tõlkimisel, raamat võiks suve lõpuks ilmuda.
Väga meeldiv uudis. Kas taas Orpheuse Raamatukogus?
Postita kommentaar