Etnoõudus kiindumuse koletust
jõust. Või noh, olgem ausad, tegu on õige maniakaalse peategelasega, kelle
otsused tekitavad päris jäleda okserefleksi.
Ehk siis maapoiss kaotab
lapsepõlvesõbrast tüdruku, kuna see upub. Tegemist on noortega, kes pole veel
murdeikka jõudnud, seega polnud nad sellised “sõbrad”, aga noh, igal juhul on
meeletu kaotusvalu. Peale matust mõtleb poiss proovida, et äkki saab sõbranna
äratada nagu Okasroosikese.
Mõeldud-tehtud, öösiti ongi nüüd
Okasroosike olemas (maagia!). Ainult et … aastad mööduvad, poisist saab
noormees, öine külaline jääb ikka plikatirtsuks. Ja kui viimaks noormees
ülikoolis tõelise neiuga tutvub ja temasse kiindub, siis … no imelik on sellist
Okasroosikest endaga kaasas kanda. Kuid vaimul on omad tahtmised.
Et siis jah, üsna jõletu ja jälk
maailmapilt, mis sellel poisist noormeheks sirgunul avaneb. Mingil moel võiks
seda teksti pidada splätteriks, kuivõrd … noh, jälk on. Omal moel hea näide
sellest, miks ei huvitu suurt õuduskirjandusest … ja päev peale lugemist
selgus, et olen sellest tekstist juba 2013. aastal kirjutanud (eelmine postitus
on tegelt paremgi!).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar