Sündmuste Horisondi sarjas on
Butcheri ameerikalikule meelelahutusele vastukaaluks siis Beljanini venelik
meelelahutus. Et siis lähimineviku miilitsa nooremleitnant satub veidra ajarännu
õnnetu juhuse tõttu muistsesse muinasjutuaega – aga ka seal on koolitatud
miilitsast kasu, muistne tsaar vajab nooremleitnandi kogemusi politseitöös
(käesoleva romaani toimumisajaks on peategelane mõnda aega selles
tsaaririigikeses tegutsenud). Talle tehakse ülesandeks välja uurida, kes nii
silmaganähtavalt tsaaririigi varakassat on röövinud (sest eksole, kõik võtavad
niiehknaa matti, kel vaid võimalust). Miilitsaleitnandil koos kohalike
abilistega on käed-jalad tööd täis ja paljastub aina jõletum vandenõu
tsaaririigi vastu.
„„Istuge, kodanik. Esialgu keegi teid milleski ei süüdista. Kutsusime välja kui võimaliku tunnistaja valitseja riigikassa röövimise asjus. Kas istute juba ükskord?!“
„Küll ma veel istuda jõuan… kui panete… vanglas või kongis!“
„Süütuid istuma ei panda.“
„Seda juttu ma küll ei usu…“
„Mida?“ tõusin jalule. „Ehk tahad sa öelda, et meie isake tsaar pistab süütut rahvast vangi? Ehk ei meeldi sulle valitsuse poliitika? Ehk on ka tsaar sinu jaoks paha, ah?“
„Aa… uu… umm…“ alustas duumadjakk, kuid kaotas mõttejärje ja andis alla: „Tsaar on hea!““ (lk 20)
Siin romaanis väga olulisel kohal
olevad Baba Jagaa ja Surematu Kaštšei leidsid hiljuti kasutust ühe ameerika autori
triloogias, kuid nende kasutusviisid on erinevad – Beljanini need ja teised
müütilised tegelased pärinevad pigem multifilmide ja koolikirjanduse
ümberinterpreteerimisest, Arden töötles pigem slaavi folkloori omale vajalikumaks.
Nii on Beljanini Baba Jagaa rahumeelne ja õiglane memmeke, kes hoolitseb miilitsaleitnandist
kostilise eest – ja kes pigistab silmi kinni selle ees, et vanamutil on
arvatavalt õige tume minevik. Miilitsaleitnande abiliseks on ka külakesest
pärit võimas ja ohmu noormees Mitjai, kelle rusikajõust on vägagi abi, kui ta
vaid ei võtaks iseseisvalt endale tööülesandeid (ses suhtes Dmitri ongi vast
kirjutatud kõige karikatuursemalt).
Eks omaette võlu on see 20.
sajandi lõpu kõnepruugi ja mõistele ülekandmine muistsesse aega, huvitaval
kombel ei pinguta autor sellega liialt üle, pole just ohtralt jalaga-tagumikku
laadis killkukesi. Ja noh, eks seal on üldse idülliline ja tuttavlikult venelik
eluolu, mis noh, vahel paneb kuklakarvu üles tõusma. Kuid eks see raamat
võikski vast rõõmustada eelkõige nö traditsioonilisema ulme austajaid, mõned
naljad ja mõttekäigud on sellised … sedapsi.
„Tervist teile. Miilitsa nooremleitnant Ivašov. Palun esitage dokumendid…“
„Aa… turvaürikud?“ taipas üks ja ajas käe põue. „Siin need on: kauplemisluba, tõend tollimaksu kohta, kaupade nimekiri, kõik nagu kord ja kohus…“
„Kas relvi, raha või narkootikume on?“
„Kõike on, kõike tõime, ärge mitte kahelgegi!“ ühines jutuajamisega rõõmsalt teine mees.“ (lk 155-156)
lugemissoovitus
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar