Esimestest lehtedest peale meenutas see tekst mingil moel Triinu Meresi Kuuevalla maailma. Aga kuidas nüüd täpselt, ei oskagi öelda. Kuid hoidkem seda uidu kõrva taga.
Kaupmehest abikaasa suremise järel muutub lesk samuti nö surnuks - ta jääbki selleks, kui muidugi abielupaari järglased ei maksa preestritele küllaldase tasu, mille järel saaks uuesti elusa märgi ning võimaluse elada mehe pärija meelevallas elupäevade lõpuni. Need naised, kelle eest tasuta nõutud summat (aga ennevanasti surmatigi peale mehe surma abikaasa), saadetakse nö pikale teekonnale - inimsoo valduste kõrval asuvale lohede maadele, kus need õigusteta lesed lohede poolt arvatavalt ära süüakse. Sest lohed … nemad asuvad omakorda inimeste ja deemonite vahel ning võimalusel jahivad lohed inimesi küttivaid deemoneid.
Peale mehe surma algavad siis kiired ettevalmistused ärasaatmiseks, muuhulgas viibib naine (kuna Asvi on veel “surnu” staatuses, siis temaga ei suhelda) tseremoonial, kus inimesed lahkunud abikaasaga hüvasti jätavad ning kuuleb vanema poja ja selle abikaasa vestlust - poeg pidi maksma päris krõbeda summa, et ema pikast retkest vabaks osta. Asvi vaagib oma tulevast lesepõlve abikaasa pärija nüüdses majapidamises ja võimaluse avanedes läheb ise sellele pikale retkele, andes oma lesemärgi ühele sinna mõistetud emale, kelle tütred ei suutnud selle mehe surma järel küllaldaselt raha koguda.
Pika teekonna karavan asub teele ja 17 päeva möödudes jõutakse sihtkohta - lohede maa väravateni. Karavani saatjad saadavad elusad naised lohede poole (karavaniga kaasaveetavad surnud viiakse templisse; niipalju kui neid tavaliselt järel on). Ja nagu ikka, Asvit ootavad järgmised üllatused.
Ehk siis lugu naistest, kes teenivad terve elu oma abikaasasid või omanikke ning kui abikaasa sureb või ta muutub uuele omanikule kasutuks, visatakse nad nö üle parda (ehk küll lohede hambusse), mis on omal moel õige iseloomulik erinevatele ühiskondadele, eksole. Võiks öelda, et tubli maailmaehitamise kõrval ka mõneti feministlik tekst, mõlemad on õige sümpaatselt välja kukkunud. Natuke langeb ansamblist välja teksti finaal, aga muidu küll igati meeldiv jutustus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar