Meresi raamatus kirjeldatud
ühiskondlikku korda ei oskagi õieti täpselt määratleda. Oleks justkui matriarhaalne
(kõik see trall tütarde ümber), kuid võimu teostajad on selgelt mehed – eks
samas jutukogu matriarh Anno omakorda mitmel puhul rõhutab, et paljuski
otsustavad (suunavad?) asju klannide juhtnaiste nö tagatoa kohtumised (samal
ajal kui mehed ametlikult asju ajavad). (Ma nüüd ei julgeks mitte kuidagi
kasutada seda vanamoodsat ütlust, et „naine on mehe kael“.) Meeste eesmärk
olekski justkui võimalikult soodsalt naituda, et sellega Kuuevalla võimurägastikus
võimalikult ettepoole nihkuda.
Teose põhiteemad on kokku
võetavad Meresi debüütromaani pealkirjaga: „lihtsad valikud“. Kas süda või
mõistus. Tunded või kord. Au ja südametunnistus ning sellega seostuvad eetilised
probleemid (mille parimaks näiteks on vast Joonetiks saamine). Nii on kolmes
tekstist kahe puhul tegemist eelkõige naistest peategelaste eetiliste küsimuste
valikutega – kas järgida süda või korda.
„Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse.“ („Sulavesi ja vereside“, lk 24)
Meresi naised on õpetatud korra
järgijateks (mõlemal puhul ongi tegu oma klanni nö pärijatega), kuid mõlema
ihad satuvad vastuollu klanni vajaduste ja normidega: kas siis väga vale
abikaasa või sobimatu armuke. Tegemist pole pieteetide ühiskonnaga, aga kasvõi
kõrvalsuhetega võiks klannivajadustega arvestada. Nagu avalõigus öeldud, kuidas
õieti seda Kuuevalla ühiskondlikku korda kirjeldada – enamasti on see meeste
lükata-tõmmata, aga samas võim ise teostubki läbi naiste. Tuleb muidugi meeles
pidada, et kõik need kirjeldatud võimusuhted avalduvad selle raamatu maailmas
läbi Kuuevalla eliidi, kogumiku ainus lihtrahvast pärit olulisem kõrvaltegelane
on see uus-Joonet.
Autor heidab omamoodi kinda
tavafantasyle, pakkudes nimiloos konfliktile lahenduse nii testosterooni kui ka
testosterooni ja östrogeeni võtmes. Kui T-lahendus on igati harjumuspärane,
siis TÖ-lahendus jääb minu jaoks utoopiliseks, muinasjutuliseks. Aga milles see
T ja TÖ seisneb, ei saa siin kahjuks lahti kirjutada, see oleks finaali liigne
avamine. Veidike segaseks jäi minu jaoks esimese ja kolmanda teksti seostamine –
miks õieti Anno peret ähvardati? Kuninga liitmisintriigide tõttu? Või see Anno
kunagine südamerõõm oligi siis …
Huvitaval kombel ei jäänud
jutukogust meelde religiooniteemasid. Võin muidugi vabalt eksida, aga ei meenu
ühegi preestriseisusest tegelase mainimine, või kõigevägevama tõsimeelne kummardamine.
Ehk ka oli midagi, aga et see oluline polnud, jäi lugemistuhinas märkamatuks.
Igal juhul, harjumatu lähenemine – samas, miks on minus see veendumus, et miski
tuntavam religiooniteema oleks just harjumuspärasem? Ikkagi fantasy, või mis.
Meres on kiirelt avaldanud kolm
proosaraamatut, mis üsna edukalt täidavad SFF põhiskaala – „Lihtsad valikud“
(SF), „Kuningate tagasitulek“ (SFF) ja nüüdne jutukogu (F). (Ja tänu jumalale, ükski
raamat pole üleskasvamisromaan!) Minu jaoks vast teravamat arutlusmaterjali
pakub enim vast käesolev raamat – vähemalt mina tunnen küll selle puhul
mitmesugust kimbatust ja intriigi. Meres tundubki olevat eelkõige tegelaskeskne
autor („mis paneb inimesed niimoodi käituma?“), samuti on oluline (eripärane)
ühiskondlik kord („kuidas on võimalik tegelastel vastavates oludes opereerida;
mida selline mudel ütleb meie kaasaja kohta?“). Mitte et tegevustik nõrgimaks
küljeks on, lihtsalt need kaks aspekti tunduvad minu jaoks alati huvitavamad
(ja kuhu on kadunud religioon, eksole?). Sest noh, lihtsad valikud ja „lihtsad“
valikud.
„Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistuslikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja linas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.“ („kuigi sa proovid olla hea“, lk 113)
reaktor
5 kommentaari:
See tegelase ja ühiskondliku korra asi on apsaluutselt tõsi: minu jaoks on tegevustik selleks, et tegelasi ja ühiskonda avada ja vaadelda, mitte eesmärk omaette =)
Aga räägi, kas 1. ja 3. loo vahel on sügavam seos (no peale selle, et toimub Kuuevallas ja enamvähem samaaegselt ning need Lõunavalla ühendamisplaanid)?
Jah/Ei piisab.
ei =)
Aga on olemas veel üks (ammu tehtud, poolik, ilmselt jääbki selliseks) lühiromaan anno emast ja mis temaga sai - ja seal on natuke seost. Natuke.
s.t. Lisso e. Anno ema ei ole seal mitte kuidagi peategelane, vahel ratsutab läbi, ma keskendun rohkem salamõrtsukatele ja nende tegevusele. Aga samas selgitaks see mõndagi teemal "ka lastekandjatega juhtub õnnetusi" asjas =)
Tee sellest poolikust loost lihtlausetega versioon ja paku kuhugi avaldamiseks :)
Kirvetöö, aga kunstipärane.
Postita kommentaar