Minu lemmik oli keskmine lugu. Ma
mõtlen, et kui kogupealkirja kandma üks neist, siis just see
keskmine – Nagu nuga vööl. Muidugi ei saa mööda vaadata
esimesest, kuulge, ausalt, kellel ei hakkaks keel laulma juba pelgalt
sõna „sulavesi“ peale, öeldagu seda siis valjult või
hellitatagu mõttes. S-u-l-a-v-e-s-i—j-a—v-e-r-e-s-i-d-e. Ja kui
asi päädib päeva maitse kirjeldamisega, siis on kogu jutu
ninaotsast sabaotsani kaunikeelsus juba selgemast selge. Teisalt aga
mõtlen selle hea olla proovimise peale, et ma saan aru, et suures
plaanis on teemaks armastus vskohusetunne-ühiskond-lubadused-vms...
Ja minumeelest see armastuse pool ikka võidab, nii esimeses kui ka
viimases, võinoh, viimases on selle võitmise ja lõpuga muidugi
kahetised lood, aga siiski.
Sellepärast vist keskmine mu lemmik
ongi. Sest keskmises on tõepoolest sõnasõnalt nii, et püütakse
olla hea, aga ikka tuleb sest mingi jama. Teed head, kukub välja
nagu alati. Üritad asja heaks teha nii, et ennast ressursina
kasutades üritad igal rindel maksimaalselt vähe kahju alles jätta,
aga ... ega lõppkokkuvõttes õnne nüüd küll ühelegi õuele ei
tule, võidab ainult tööandja. Aga samas muidugi, erinevalt
teistest lugudest, on siin ränga süükoorma dimensioon ja mis
valikuid siis üldse alles jääb ja ... no las olla, eks.
Viimasel lool on siis see
intrigeeriv lõpukahestumine. Peab tunnistama, et lugemisrütmi
häiris selline ootamatu võõrsõnaline pealkiri ja siis uus
pealkiri pisut küll. Mulle oleks vist kogu Kuuevallasuse temaatikas
olles lugejana natuke rohkem meeldinud, kui see kahetisus oleks
kuidagi maagilisemalt, poeetilisemalt või loolisemalt välja tulnud,
et kui olid juba kroonikakatked, mis tulevikust aimu andsid või
midagi, suur punane silt „loo moraal“ ... on natuke ... ehmatav?
Aga see selleks. (Nagu tavatses
öelda ... ega see ometi Homer Simpson ei olnud? ... „Enough about
me, lets talk about me, what do you think of me?“.) Et nii esimeses
kui viimases loos oli ju lõpeks ikkagi nii, et tehti nii nagu süda
käseb või feromoonid meelitavad ja seda veel enne kahetise
lahenduse puänti.
Ja ma mõtlen seda, et kuidas ikkagi
proovimine ... mis see hea siis tähendab? Kuulekust ja korralik
kodanik olemist? Või siis lihtsalt mingitsorti absoluutset headust,
milleni inimene niiehknaa ei küüni? Minu mõistes suuresti oldigi
head, lihtsalt mitte täiuslikud ja maailm ei olnud täiuslik
niiehknaa, ning kuigi ma olen selle sõnumi poolt, et ei maksa ise
oma elu keeruliseks teha püüdes järgida seda, kuidas sa arvad õige
olevat selle arvelt, mis tegelikult heaolu toodab, siis ... inimene
on vahel ka üksjagu vastandlik olend. Teed ühtpidi on halvasti,
teed teistpidi – ikka kannatad. Seepärast keskmine lugu mulle
kõige enam hinge läkski.
Igaljuhul, aitab sellest Simpsoni
sõnade järgi käimisest. Kaunis kujundus, kaunis keel ja taaskord
naudin põhjalikult kõiki neid maade ja kohtade ja inimeste ja
asjade nimetusi: Kuuevalla, Pajuvalge, vöömees, Hõbehüüp, Anno
... no ma lugesin juba mitu aega tagasi, lihtsalt kirjutamiseni ei
jõudnud, sestap esimese hooga kõik ei meenu. Seega võib
pealiskaudsemale inimesel täiesti süümepiinadeta ka ainult
kujunduse ja keele põhjal soovitada! Ja kui on räägitud, et
raamatu armastusest, siis ei ole ka valetatud, loomulikult on. Janoh,
väljamõeldud maailm on ka, selline, mis oleks sobivalt poeetiline
ja piisavalt vähese taustamüra ja komplikatsioonidega lava
emotsioonide ja valikute tandrile. Ehk.
Aga nüüd mulle tundub, et rääkisin
ühest teisest raamatust, sellest, mida ma oma peas lugesin.
Kaanepilt oli sama.
2 kommentaari:
Maitea, mulle tundub suht pädev jutt =)
Ma ei seletama ka, et miks kahetine - ja vbla on sul õigus, vbla oleks teistmoodi pealkirjamine mõttekas olnud.
Aga kõik testlugejad, kes selle kohta üldse midagi ütlesid (neid oli kaks), leidsid, et piisab sellest esimesest küll ja teine on ülearu - aga mina tahtsin nii väga kirjutada ka seda, et vahel läheb hästi ka! Ei tea miks, mingit loogikat ei ole, vahel lihtsalt läheb hästi.
Pealkirjade üle keegi, kaasa arvatud mina, üldse ei mõelnudlki.
See, et on kahetine see oleks nagu loo lahutamatu osa (ja mis õnnelikke lõppe puutub, siis isiklikult tüütab mind tegelikult ka, et liiga tihti oleks justkui tõsiseltvõetavuse eelduseks see, et lõpuks kõik ikka totaalselt halvasti läheb). Mulle tundus lihtsalt tehniliselt kuidagi, et sellise pea luulekeelselt kirja pandud vanaaegsesse maailma puhul lükkasid see mind lugejana kanda laskmise rütmist kuhugi tänapäevaste alumiiniumist tellingute vahele, või midagi sellist, palju raskem oli uuesti end illusiooni uskuma veenda ja lugeda kui lugu seal maailmas, mitte kui vahendit mingi sõnumi edastamiseks.
Igal juhul tänud ja kummardused kirjutajale :)
Postita kommentaar