Sarnaselt Jaanimägi loole on seegi tekst neile lühiproosa austajatele, kes tahavad kiirest elamuse kätte saada. Ja Moppel ei pane ilukirjandust, tema ütleb otse, mis on see inimese elu tänapäeva ühiskonnas. Aga seda tsitaati ma ära ei too, vaid hoopis selle, milline see meie tarbimiskultuur õieti on.
Tekst loetav Vikerkaare kodulehelt.
“See “alati on tulemas midagi paremat” ei tundunud Markole enam kuidagi hoomatav. Kaua sa elad nii, et homme on jõulud ja siis on veel paremad jõulud ja siis on superjõulud ja siis on jõulud3000megapakk? Ma ei jaksa kogu seda “paremat” enam ära seedida, enda omaks teha. Sest mina ise ei muutu ju paremaks. Mina ise ei suuda enam suuremat õnne ära hoomata, sest minu õnnetundmisel on lagi. Seal on piir. Aga tuleviku fantastilisusel ei ole. See sõidab must üle nagu rong, mis on täis pallimeres ulpivaid ülekaalulisi lapsi, spiidi teinud kloune ja käsi kokku taguvaid vanemaid, kelle näod leemendavad läbi naha pressivatest õnnepisaratest.” (lk 39)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar