Joe Abercrombie - The Trouble with Peace (2020)

 

Võiks öelda, et triloogia teise osana on see romaan küll liialt särtsakas … sest lõpuks juhtub niivõrd palju olulisi sündmusi. Ja kolmandas osas peaks ootama järgmised vastasseisud, mis siin nüüd lõkkele lõid. Kui esimeses osas toimus nö vanemate ja järeltulijate võimuvahetus, siis nüüd jätkub eelmistest romaanidest veel viimaste teadatuntud vanemate eri viisil kadumine. Kuigi, on ka paar erandit - üks vanema generatsiooni tegelane lööb lõpuks ühe kaardilaua täiesti sassi; senini on veel elus Black Calder ja Caul Shivers, mis selle romaani sündmuste kontekstis on … ootamatu.

Romaani toon on läbivalt õige pahaendeline ja kui viimasel sajal leheküljel leiab aset suurem konflikt ja selle järelkajad, siis … ikkagi suudavad selle kokkupõrke tulemused õige üllatada. Aga jah, juba esimestest lehtedest on tunne, et ega kellelgi siin rõõmurikast pidu ees ootamas ole, ja eks eriti hullud lurjused saavad oma; samas pea viimase veerandini ma imestasin omaette, miks küll ometi selline kaanekujundus (sest tekst on nö rahuaegne poliitikategemine) … aga see tuli. Mingil moel tekitab see valitsev pahaendelisus hoopis nostalgia Esimese Seaduse avaraamatute järele, mil sai vähemalt kellelegi pöialt hoida (olenemata tegelaste ambivalentsusest, mis ajapikku avanes). Nüüd … on see pöidlahoidmine keerulisem, ka vähegi normaalsema mõttemaailmaga tegelased teevad ikka õige näruseid otsuseid. Kuningas Orso (kes on … nojah)? Või Savine (kes, noh, saab võimaluse oma unistuse täitumiseks)? Rikke oma uues rollis? Või siis … nojah, alati saaks valida ka vähemate tegelaste hulgast. Eriti küüniline lugeja võiks pöialt hoida muidugi maag-pankur Bayazile (oh, milline Gandalf ta küll oli esimese romaanis). Eks vaikselt hakkab tekkima sümpaatia Orso sisemaailmale, kui noh, vaat et süütuim sitapea (meenub, kuidas ma ta isa pidasin esimese romaani lugemisel mõnusalt mõttetult tegelaseks). Aga jah.

“By the Fates, when did he get so many enemies?

‘I tried to do the right thing,’ he murmured, striving to make sense of it. ‘Broadly. The best I could, under the circumstances. Tried to find … reasonable compromises?’ It would have made a feeble battle cry. Forth, men, to reasonable compromises!” (lk 407)

Kuivõrd Unioonis ja Põhjas said jõujooned jälle ümber mängitud, siis võib ehk huviga oodata, mida Styria selle peale teeb (mida pealegi püüti kiskuda Uniooni võimumängudesse). (Eks Abercrombie neljas romaan oli teatavasti Styria-aineline - peaks üle lugema!.) Ja muidugi proletaarsed-revolutsioonilised jõud, mis eelmises romaanis justkui laiali peksti, aga nüüd said hoopis korraliku militaarvarustuse … ning mille eesmärgiks paistab hoopiski Uniooni ja selle naabrite olemusliku probleemi kallale asumine - ehk siis Bayazi panga väljajuurimine. Millele vastuseismiseni pole seni ükski mässaja ega valitseja hakkama saanud. Ja no muidugi Põhi. Eks see huvitav ole, kuidas Abercrombie seekordse triloogia lahendab - mäletatavasti oli esimese triloogia lõpp õige destruktiivne. Seega eriliset lillepidu just ei ootaks.

“‘She clapped a hand to his head, twisted her fingers in his hair and dragged his face towards her. ‘Stop. You’re not just a warrior, or a leader, or a general, you’re a hero.’ Heroes are defined not by what they do, after all, or why, but by what people think they have done. ‘The cause is just.’ She would be a wonderful queen. ‘We have strong allies besides us.’ A circle of self-serving snakes. ‘We are going to win.’ They had fucking better. ‘And the people of the Union will win with us. They need us. They need you.’ It did not matter whether she believed it, only that she made him believe. She had to blow him up with hot air until he towered over the battlefield. ‘I need you,’ and she pulled him close, and gave him the softest kiss.” (lk 397)

Abercrombiele omaselt tabab lugejat õige mitmehäälne kildude, iroonia ja musta huumori paraad, neist esileküündivamad on ehk mõtted Orso, Rikke ja Cloveri sisemaailmast. Mis - nagu eelnevalt öeldud - tegelikult suurt ei mahenda pahaendelisust, pigem soodustab seda (ja need kolm tegelast … neil tasub silma peal hoida). Vast Verise Üheksaga samaväärne on Savine’i löömamees Broad, kes küll soovib head ja vaikset äraolemist pereringis, aga mis teha, vägivald on veres. Eks see esimesest kuuest romaanist tuttavate ühel või teisel viisil pildilt kadumine on lugejale veidi valulik protsess (kuigi jah, finaal, eksole), kuivõrd need uued tööstusrevolutsiooni kaasaegsed on veidi teistsuguste väärtushinnangutega (rohi rohelisem jne). Väheke saab mõelda ka sellele, et autor kommenteerib romaani kaudu tänapäeva ühiskonna mitmeid valukohti, seda eriti vähemuste asjus; muidugi on iseküsimus naiste positsioon niisuguses maailmas - neid on mitmes võimupunktis (Styria, Angland, Uffrith ning muidugi Savine), aga pigem hallide kardinalide kui otseste võimuesindajatena (eks Rikke peab astuma õige äärmusliku sammu, olemaks Suur Juht). Huvitaval kombel puudub Abercrombie romaanidest märkimisväärne naistevastane vägivald.

Loodetavast saab aasta pärast triloogia valmis.

“‘Downside was frowning at the Shanka corpses, weighing his axe and wondering where to start. ‘Never thought o’ myself as a man who fills sacks with heads.’

‘No one sets off in that direction,’ said Clover, puffing out his cheeks one more time. ‘But before you know it, there you bloody are.’” (lk 52)