John Wyndham – Trifiidide päev (2015)

Arvasin, et kunagi nooremana olin seda raamatut lugenud, kuid samas ei tekitanud lugu mingit äratundmist. Tegemist siis hoiatusromaaniga – mis juhtub kui surkida loodusega (sel üllal eesmärgil, et üha suureneva inimkonnaga on tekkinud Maal ressursside puudus) ja millised tagajärjed võivad olla võidurelvastumisel (äsja kasutusele võetud tuumarelvadele on nüüd suurem huvi kosmose- ja biorelvadel – eks siin ole II maailmasõja järelmõju, mille õppetunnina sooviti masse hävitada võimalikult distantsilt ja põhjalikult). Kui järele mõelda, on päris hämmastav, et 1951. aastal ilmunud romaan niivõrd otseselt viitab kosmosetehnika ohtudele.

Nimelt on tegelastel toimunu kohta üks versioon, et inimeste masspimestamise on põhjustanud just Maa orbiidile viidud keemiarelva katsetus või õnnetus sellega. Ja eks trifiididki on tekkinud nõukogude teadlaste uuringute tagajärjel. (No lihtsam ja rõõmsam seletus oleks, et trifiidid on võõrpäritoluga olendid, mis nõukogude teadlaste kätte sattusid ja see hilisem masspimestumine on põhjustatud trifiidide kamraadide tegevusest.) Ehk siis edasi tekib küsimus, et kas ja kuidas saaks inimkond edasi püsida peale sellist katastroofi – kui jätkusuutlikuks osutub see vaid tühine osa inimestest (kes peavad ellujäämise nimel võitlema vallapääsenud trifiididega). Kas ellujääjate järglasi ootab järkjärguline metsistumine – sest pole ressursse, millega teadust teha, kõik peavad tegutsema vaid ellujäämise nimel; need teadmised, mis katastroofist pääsenutel on, kaotavad oma kasutusvõimaluse juba ühe põlvkonnaga. Eks selliseid hoiatavad metsistumisvisioone on nii mõneski romaanis käsitletud.

Wyndhami romaan tekitab vastandlikke tundeid – ühelt poolt on huvitav visioon, teiselt poolt üsna tavalises põnevusromaani laadis kirjutatud tekst, mistõttu tänapäeva mõistes oleks seda raske pidada heaks (ulme)kirjanduseks. Jah, klassikaline tekst, aga... va vanamoodne. Hiljuti lugesin arutelu science fictioni kohta, kus kommentaarides toodi välja et hea ulme puhul on oluline nii “hea science” kui “hea fiction”; võrdlemisi fantaasiavaese inimesena hindan vast “fictioni” osa seda enam. Nii on ka Wyndhami teksti puhul tegelased üsna üheplaanilised, mis vahel paneb haigutama.

Ahjaa, romaani puhul on tegemist uustõlke, mitte taastrükiga. Taimede kommunikatsiooni kohta saab lugeda näiteks hiljuti ilmunud populaarteaduslikust raamatust “Mida taim teab”.

ulmekirjanduse baas
reaktor