Õnneks jätkub ilmakuulus triloogia eesti keeles ilmumist ning loodetavasti saame tulevikus selle vilju lõigata eesti ulmekirjandusestki. Sest noh, tegemist on meeldivalt laiahaardelise ja mitte nii angloameerikaliku (kuigi autor kindlasti teab ja tunneb seda) teadusliku fantastikaga.
Romaani tegevustikku ei tahakski ümber jutustada - ühelt poolt on see mitmel moel üldjoontes kirjas, teiselt poolt läheks tegevustikust kirjutamine vähe spoilerdamiseks. Igal juhul, need Müüripiidlejate paljastatud projektid on päris grandioossed ning Trisolarise vaatlejate põlglikust hinnangust hoolimata igati nauditav fantaasiavili. Kui “Kolme keha probleem” jagunes tegevustikult enamvähem kolmeks - Hiina kultuurirevolutsioon ja selle tagajärjed, kaasaja maailm ja nö Trisolarise aeg; siis see romaan liigub kaasajast paarisaja aasta kaugusesse lähitulevikku ning kõigist sealsetest teadus-tehnilistest imeasjadest (millel on muidugi see Trisolarise seatud alusuuringute blokeering) ja kiiskavatest vidinatest on tulevik üsna kõle. Ja et tegu on ikkagi triloogia keskmise osaga, siis neid läbikukkumisi ja väärotsinguid ikka jagub.
Autor pole teab mis dostojevski, nii kipuvad tegelased olema pigem tüübid kui karakterid (või noh, Zhang Beihai maailmavaade on ehk … liialt võõras). Eks need peamised tegelased kipuvad vahel olema otse üleloomulikult ettenägelikud oma järeldustega (eelkõige muidugi see kauaoodatud kohtumine Trisolarise kosmosesondiga ja sellele järgnenu; Luo Ji oskas kõike oodata), selles suhtes on lugeja justkui manipulaatori malenupp, mitte et koos tegelastega maailma avastaja (ja no muidugi romaani lõpplahendus, millest siis selgub romaani pealkirja olemus). Ja eks ikka ka hiinalik ellusuhtumine, kõik need poliitkomissarid jms (või vahest on Cixin Liu omamoodi vahelüli ida ja lääne vahel nagu Haruki Murakami?).
Kui eelmise romaani puhul sai rääkida ühe peatüki kohandamisest eraldi avaldatud lühilooks, siis seekordses romaanis meenutas üks koht (ehk Luo Ji hibernatsioonist ärkamisele järgnenud ajujaht) natuke tragikoomilist juttu “Curse 5.0”, kus siis samuti üks ammune arvutiviirus teeb kõiksugu ebameeldivusi sätestatud eesmärgi täitmiseks. Ehk on veel midagi, aga ma pole eriti lugenud Cixin Liu lühiloomet.
Nagu postituse alguses öeldud, tegu on väga teretulnud lisandusega eestikeelsesse ulmekogemusse. Samas väga ei kujutagi, millist inglise ja vene keele välist autorit võiks maakeeles enamvähem müüvalt ilmuda (kui näiteks Toledo kirjastus paneks hullu ja tõlgiks Angelica Gorodischeri mõne romaani …), sest noh, milline niisugune tõlge võiks üldse müüa, eksole.
Romaani lemmik-kujutelm on väikse tähelaevade armaada retke algus kütuse hankimiseks … kus lähim võimalik koht asub 10 valgusaasta kaugusel … ning selleni peaks jõudma 60000 aastaga. Ega jah, retkelistega läheb nagu läheb (to be continued?), aga see skaala ise on võimas, kas pole?
Ma pole ulmespetsialist, aga muudest kolmandatest võõrkeeltest tõlgitud raamatutest on olnud populaarsed näiteks "Pipi Pikksukk", "Viplala lood" ja "Kolm musketäri".
VastaKustuta