Kui eelmine tekst tekitas
kujutelma postsotsrealistlikust ulmest, siis see tekst on hoopis lahedam ja
kõnelda võiks koguni huumorist – muidugi, lõpupoole läheb asi vähe tumedaks.
Ehk siis tragikoomika.
Aastal 2009 loob noormehes
pettunud neiu arvutiviiruse, mille eesmärk on vaid nakatunud arvuti monitoril
kasutajat informeerida, et noormees see-ja-see pole üldsegi tore inimene.
Viirus muud ei tee, küll oskab end kõvasti kinni haakuda operatsioonisüsteemiga,
et siis sellest lahtisaamiseks tuleks kogu kõvaketas taevasse lasta. Ühesõnaga,
arvutiturbefirmadel on lihtsam see ohutu viirus unustada.
Aastad mööduvad, moed muutuvad ja
IKT areneb omasoodu. Aastal 2026 toetub kogu maailmakorraldus võrgule ning
radikaalsemad kunstnikud teevad omakorda kunstipäraseid viiruseid. Üks neist
(kah kelleski pettunu) korjab üles selle netiajaloo prügikasti ununenud
viiruse, ning tekib 2.0 versioon: arvutivõrkudes asetsev tehisintellekt saab
nüüd ülesandeks seda „noormeest“ füüsiliselt mõjutada (kui ta peaks
isesõitvasse autosse sisenema, liiguks see kõrbesse ning laseks seal mehel auto
sees surnuks kuivada. Ja edasi sünnivad teiste netikunstnike poolt viirused 3.0
ja 4.0, üha keerulisemate tapmisviisidega (aga see on loojale mõnus väljakutse
– näiteks apteegist peaks talle väljastatama surmavat ravimit, mida tuleks juba
ravimitehases võltsetiketi nime all toota jne jne jne; ühesõnaga, vägagi
täppistapmine).
Kuid veidi varem on tegevusse
lisandunud ulmekirjanik nimega Cixin Liu, kes leiab endale fantaasiaautorist
ametivenna, kellega otsustatakse kirjutada tohutu mahuga romaaniepopöa.
Õhinapõhine aastatepikkune koostöö nõuab neilt kõigest loobumist ja kui viimaks
tellisraamatud ilmuvad, ostetakse neid kokku vaid 42 tükki. Aastate eest
populaarsed autorid on nüüd korralikult pankrotis ja koos alustatakse kodutuelu
– aga pole häda, vahepeal on see muidu provintslik kivisöelinn muutunud Hiina
uueks ärikeskuseks (elagu kivisüsi, eksole!) ja kodutud elavad seal kui kuninga
kassid. Viirus 4.0 ajal leiavad nad purjuspäi ühe kasutatud süleraali, ning et
Liu on ikkagi olnud kõva arvutikäpp, siis hakkavad nad seda viirust edasi
modifitseerima – andes viirust haldavale tehisintellektile ülesandeks kogu
linna elanikkond hävitada. Tehisintellekt asub tööle ja tulemuseks on üha
eskaleeruv massimõrv, mida tehisintellekti juhitud masinad inimeste vastu
teevad.
Teksti võlu on selles kerglases
toonis, kuidas autor lähituleviku arenguid hiinalikult käsitleb, mille suureks
osaks on pea täielikult võrgustunud maailm, kus siis tehisintellekt saaks …
õige mitmesuguseid võimalusi pahategudeks (aga mismoodi ja miks mõni asi siiski
ei toimi, ei hakka siin spoilerdama). Autori eneseirooniline
tulevikuautobiograafia on kah parajalt lõbustav – kuidas kuulus ulmekirjanik
koos teise fantasyautoriga muutuvad tulevikuühiskonna paadialusteks (mis pole
küll iseenesest hirmus saatus, äkkrikastunud linnavõim hoolitseb muuhulgas ka
kõige vaesemate ihalike vajaduste rahuldamise eest jne – rääkimata tuleviku
ulmehipsteritest (kes näiteks isesõitvate autode asemel kasutavad hoopis
hobuseid), kes fännavad vastukaaluks ümbritsevale võrgumaailmale anti-sci-fi
kirjandust, mis tohib ilmuda vaid vanadel trükimasinatel trükituna jms).
Ühesõnaga, kokku moodustub igati lõbus tragikoomiline möll koos
mikroapokalüptilise hävinguga jne.
Mõlemale tekstile on ühine vast
see (no peale selle, et tegu on Hiina-keskse vaatepunktiga – kuigi mõlemas loos
viidatakse mõnelgi puhul läänelikule kultuuriklassikale), et tulevik on vägagi
progressiusku; asjad arenevad nii heas kui halvas meile tuttavast olevikust
lähtudes. Muidugi, senini olen lugenud vaid kolme Liu lugu, seega üldistada
oleks vähe ennatlik, või kuidas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar