Angélica Gorodischer - Mr Chaos (Trafalgar, 2020)

 

Kohtuvad taas Trafalgar ja ta kroonik ning … mehel nagu polekski millestki jutustada. Ärireis, kus ta käis, oli igati õnnestunud - sõitis kohale, võeti vastu, kaup sobis, korralik kasum. Igav. 

Trafalgari võõrustaja ei anna muidugi asu - miks ta sellest siis üldse rääkima hakkas, mis seal tegelikult juhtus. Selgub, et selline liiga hästi sujumine ei andnud mehelegi kohapeal asu ning ta otsustas pikendada paari päeva võrra oma peatumist sellel korralikul, aga äärmiselt igav planeedil. Ta läks raamatupoodi ning planeedi mõttelaadi uurimiseks ostis kaks raamatut: ajalooülevaate ja romaani. Selgus, et tegu on täiesti konfliktivaba ühiskonnaga juba kiviajast saati - on küll loodusõnnetused jms, aga ei mingeid sõdu ega jumalatega sekeldamist jms. Elu on lihtsalt vaikselt ja tasapisi edenenud kiviajast kuni trükikunsti leiutamiseni (mis muidugi võttis olulisemalt kauem aega kui näiteks Maal) ning kui viimaks saabusid külalised teistelt planeetidelt, võeti neilt üle kõiksugu avastusi, jäädes sisimas siiski konfliktivabaks ühiskonnaks.

Kuid … juba esimesel päeval oli Trafalgar korraks kokku põrganud ühe vabalt liikuva hulluga. Et selline asi torkas hilisema kogemuse puhul paratamatult vägagi silma, asus ta seda meest üles otsima ning avastaski “härra Kaose”, kelle olemasolu vaevu aktsepteeriti ning kelle tahtmatuks missiooniks näis olevat selle ühiskonna murendamine ehk siis kaasajastamine.

Seniloetud lugudest vast selle raamatu parim tekst, autori ja Trafalgari algne kergemeelne kassihiiremäng, mis viimaks viib konflikti avamiseni. Ideaalne ühiskond, milles aga puudub igasugune konflikt ja loomingulisus. Ja noh, kas sellesse peaks õieti sekkuma ja kaost utsitama, eksole.