Poeetiline hingekarje on muidugi igati hinnatav, aga et see tekst oleks näide modernse fantaasiakirjanduse varasalvest, paneb veidi kukalt kratsima.
Müstik saab Vilniuse juudi getos ilmutuse, et ühele surnuaiale on peidetud karbitäis teemanteid. Ta läheb otsima seda karpi, aga leiab midagi muud, midagi sellist, mida ei teadnudki endal kadunud olevat.
Autori tutvustuse järgi võiks see kujundlikult kujutada elu sõjaaegses Vilniuse getos (lugu ilmus algselt Iisraelis 1953. aastal) - nagu öeldud, igati poeetiline lühilugu, aga … kas nüüd just tingimata fantaasiakirjandus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar