“M is for magic” on nooremale publikule orienteeritud, kuid loomulikult ka
vanema poolt loetav lühilugude kogumik, mis on äratuntavalt Gaimanlik, ehk siis
selline segu tumedate nootidega segatud imelisusetundest. Kõige viimane lugu "Instructions" on
kujult luuletuse moodi, ent pealkirjalt on tegemist lihtsalt juhistega, ja need
on juhised, mis meenutavad kõikvõimalikke muinas- ja rahvajutte ning seda
kuidas neis käituda, olles samas ka justkui saatesõnad elus toime tulemiseks,
kuid sellises Gaimanlikult või siis muinasjutulikult imelisust ja süngust täis
elus, aga kus lõpus on siiski pool kuningriiki või väike hütike või midagi ja kui
vaadata avalugu, mis lastesalmide jaburas maailmas ringi lustib, siis ongi
kogumik kuidagi (jällegi üsna Gaimanlikult) sellise lastefolkloori ja
fiktsionaalsete maailmade raamis. Ega siis Bradburyle pühendatud pealkiri ja oktoobrilugu
kah sellest meelestatusest välja lange.
Kui nii võtta, siis mõned lood on ikka ka üsna tumedates
toonides, nagu juba mainitud “October in the chair”, kus väike poiss põgeneb
kodust, leiab lõpuks ometi hea sõbra ja mängukaaslase ning siis otsustab tolle
juurde jäädagi, ainult, et … see mängukaaslane pole Halloweenikuule kohaselt
mitte just elavate kirjas ja nõnda on poiss ju iseenesest leidnud lõpuks ometi
hea koha oma elus, ent teisalt, mida selline valik siis reaalsuse keeled
tõlgendades tähendab? Või siis “Troll bridge”, kus kuidagi kummaliselt ja
vääramatult on seotud argireaalsus ja elu kogu oma pettumuslikkuses ning
inimene ise kogu oma pettumust valmistavas reetlikkuses ja näiteks tolle
paadimehe lugu, kes sulle korraks aerud annab ja siis igavikuks jõele sõudma
määrab, ainult, et vahel võib aerude haaramine olla ka valik. Natuke meenutas
see “Ja tee lõpus on ookeani,” kus üks hästi või halvasti, kuidagi me argises
hallis reaalsuses oma elu elab, kuid õnneks saab kinnituse, et see elamine on
siiski piisav, et lapsepõlv ja kõik oli ikkagi seda väärt.
“The Price” ja “Don’t ask Jack” on sellised õudusloolikud, sestap seal peabki
sünget elementi olema. Mulle päris meeldis mõte heateost ja isetusest ja
isekusest ja et see kõik võibki nii olla ning “Don’t ask Jack” tuletas seda
Netflixi sarja “Haunting of the Hill house” meelde, kus oli kah üksjagu
üleloomulikku ja ohtlikku, muidugi märksa suuremal skaalal kui üks väike
mänguasi, ning lapsi, kes pahaaimamatult sellesse sattusid ja sellest ei
pääsenud.
Avalugu, “The case of the Four and Twenty blackbirds” oligi siis puhtalt
lustimine erinevate inglise vanade lastelaulukeste/-salmikeste + vana kooli
detektiivilugu teemadel. Õnneks oli üksjagu neid tuttavad ja teisi guugeldasin
siis lisaks, et asjale pihta saada. Ka pealkirjas figureerivad musträstad on
ühest sellisest laulukesest pärit ja muidugi seal laulukeses ongi teemaks nii
kuninganna nina kui rästastest küpsetatud pirukas ja muu. Alguses muidugi ei
saanud asjale kohe pihta ja hakkas nagu kummaline detektiiviparoodia ja
vähehaaval hakkas kohale jõudma, et sünge lugu puudutab kahtlaselt palju Humpty
Dumptysid ja nende müürilt pudenemist, mängus on “all the kings men and all the
kings horses” ja muud taolist…
“Chivalry” on see-eest selline üdini õdus ja muhe lugu üleloomulike
elementidega, kus kena briti vanadaam kolapoes puha graali kaasa ostab, sest
see sobiks hästi tema kaminasimsile, aga siis ilmub kohale hõbedases turvises
ümarlauarüütel Galaad, keda loomulikult koheldakakse igati vanadaamiliku ja
kombekohase viisakusega koos meilegi tuttava ehtvanaemaliku kostitamisega, sest
noored mehed peavad ju ometi korralikult sööma, ning palutakse paari väikese
argise asjaga aidata, sest toda kappi oleks vaja nihutada või muud taolist.
Rüütel on omakorda muidugi rüütellik, mis tähendab, et ei mingit graali
rabamist simsilt, tuleb galantselt otsida sobilikku vahetuskaupa, et vanadaam
soostuks oma sisekujundust muutma. Aga loomulikult ei avalda kõikvõimalikud
eksootilised, hinnalised ja suurte raskustega toodud träni mingit muljet, sest
pole kas sünnis või siis ei sobi simsile ja … ühesõnaga, loo selgrooks on see
briti huumori tore omadus muuta väikesed viisakused ja argimugavus olulisimaks
asjaks maailmas, mida eriti miski kõigutada ei suuda.
“How to Sell the Ponti Bridge” on sihuke väike kelmuselugu, mis koorub lahti
saavutustega hooplevate kelmide klubis, võib-olla mitte just ülimalt
originaalne, aga samas, miks ka mitte.
“How to talk to girls at parties” on jällegi muhe lugu
sellest, kuidas teismelise noormehe tütarlastega seotud ujedus saavutab
kosmilised proportsioonid. Ja iseenesest on ju ka õpetlik iva täiesti olemas –
et näiteks, kui päriselt vesteldes kõrvad lahti hoida, siis võiks sest ju isegi
kasu olla, kas siis päriselt tütarlastega suheldes või kosmilise valvsuse
seisukohalt. Aga no muidugi, kus sa siis saad mingile kommunikatsiooniteooriale
keskenduda, kui hormoonid ja nii edasi, eksole.
“Sunbird” on kah pisut morbiidne lugu, aga igati pealkirjakohaselt aimatavalt
tsükliline. Kui epikuurlaste klubi tõeline maa sool Crawcrustle nii harjutamise
mõttes hõõguvaid süsi krõmpsutas, siis tuli muidugi kohe “Küürselg sälg
meelde”. Tõesõna, lapsepõlvest saati, pärast viimatimainitu lugemist olen
jäänud hõõguvaid süsi hoopis teistmoodi pilguga vaatama, sest nad tõepoolest
kõlisevad nii isuäratavalt, kui neid segada ja nad on parajasti hästi ära
põlenud ent kuumalt hõõguvad. Eks see ole midagi sarnast nagu pärast
lähedasemat kokkupuudet rohusööjatega hakkad haljendavat ädalat ning
hiirehernesegust loopealseheina hoopis teise pilguga vaatama…
Eelviimase loona "The Witch's Headstone" lõpetab kogumiku aga tükikene hilisemast “Kalmisturaamatust”,
täpsemalt siis see nõia hauakiviga seotud episood sealt, mis iseenesest on ju
päris tore – segu lindgrenlikust iseteadvast tegutsemisest, koos mineviku
süngete sündmuste iseenesestmõistetavuse, asjade õiglaseks seadmise soovi ja
samas ühe asja saamiseks teist sorti ebaõigluse paratamatusega.
If an eagle gives you a feather, keep it safe.Remember: that giants sleep too soundly; thatwitches are often betrayed by their appetites;dragons have one soft spot, somewhere, always;hearts can be well hidden,and you betray them with your tongue.Do not be jealous of your sister:know that diamonds and rosesare as uncomfortable when they tumblefrom one's lips as toads and frogs:colder, too, and sharper, and they cut. (lk 248)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar